10 May 2010

J: Bangkoki lõhnad ja Bali rindeuudised

Bangkokil on  eriline lõhn. Iga kord lennujaamast või mõnest vastikult konditsioneeritud bussist välja saades tungib see lõhn ninna ja mässib endasse iga viimse kui retseptori, mis lõhnatajuga tegeleb.

Segu suurest linnast, jõest, templitest levivast viirukisuitsust, higist, naeratustest,  leitsakust, niiskusest, musttuhandest erinevast tänavatoidukärust, puuviljadest, lilledest, tuk-tukidest, autodest, munkadest ja keelest, kus R-tähe hääldamine on kaelamurdev ülesanne ütleb ilmeksimatult, et sa oled jõudnud Aasiasse.

Lisaks lõhnale on Bangkokil ka maitse. Ilmselt üks maailma parimaid maitseid. See toit on nii värske, et kui tänavamüra ei oleks, siis kuuleksid kindlasti juba pannil säriseva galangi või plastlaual korvis vedelevate idude kasvamist. Lisaks värskusele ja tohutule maitsete kompotile saab iga sööja tasuta kiirkoolituse, kuidas kogenud käed tunde järgi süüa teevad - peotäis siit hunnikust, natukene seda põhjamaa pojale tundmatut rohelist, nõks sealt, kulbitäis seda leemekest ja valmis. Igas vormis ja olekus kana, kala, liha, nuudlid, riis ja loomulikult värsked mahlad. Otse sinu silme all muunduvad kaks prisket draakonivilja suurde klaasi paksuks plödiks või kukub paari osava matšeetelöögiga kookosel ots ära ja sinu ülesandeks jääb kogu see kraam suurima heameelega omale sisse luristada.

Paari Bangkokis aklimatiseerutud päeva jooksul leidsid oma tee me halastamatutesse kõhtudesse mitmed kalapallid, kanavardad, grillitud kaheksajalad, erinevat värvi karrikastmed, tarakanid, nuudlisupid, nuudlisupid, nuudlisupid, kühvlitäis riisi, krevetid ja lõpetuseks loomulikult kõikide toitude kroon - kleepuv riis mangoga.

Nüüdseks oleme oma kergelt ülenuumatud kehad Balile lohistanud ja katsume siinsetest asjadest sotti saada.Kuumus ja niiskus võrreldes Bangkokiga on kraadi võrra nõrgemad, aga endiselt ilutseb kohe pärast plätade jalga panemist särgil mehine higilärakas ja soolased nired voolavad mööda käsi alla.  Täna pidi aset leidma üks lootustandev tööintervjuu, aga härra kontakt teatas, et tal on väga kehva olla. Mina kahtlustan palmiviina, aga eks ta ise teab paremini. Kohtumine lükkus sujuvalt homse hommiku peale.

Lootused Maldiividele kohe avatavasse ökoresorti tööle saada kustusid taaskord viimase kahe kandidaatpaari konkurentsis. Juba mitmendat korda oleme jõudnud päris lähedale, aga midagi on ikka puudu jäänud. Aga lõppude lõpuks peab ju keegi teine ka olema, kõik ei saagi essad olla.

Halva üllatusena lõi jalaga alla poole vööd Indoneesia ruupia kurss. Kui umbes kuu aja eest maksis 10 000 ruupiat umbes 11 krooni, siis praeguseks hetkeks on kurss tõusnud 13 krooni peale. Siinkohal on mul jällegi kahtlused võtmesõnadega euro ja Kreeka, aga väga vabalt võivad mu kahtlused ka täitsa alusetud olla. Teine variant on lihtsalt see, et Indoneesia ruupia on üks ütlemata kõva valuts.

Üldiselt on praegu edasiste plaanide kohta üsna äraootavad seisukohad. Vaatame, mis homne töövestlus toob ja siis mõtleme oma imelisi mõtteid edasi. Umbes nagu Samuel Vesipruul.

Kinkisin oma pilpaks kantud punased crocsid eile ühele rollerijuhile ja ostsin uued plätad, mille peal ilutseb suur kiri "swallow". Loodetavasti ei too see mulle mingeid ebameeldivaid sekeldusi kaela.

Õlu on siin veel lahjem lurr, kui kõik Singhad ja Changid Taimaal. Nimeks Bintang ja tuleb nagu sellele kandile kohane suures 0,66 liitrises ämbris. Mis siinset kliimat arvestades on ilmselge rumalus. Valida on kahe variandi vahel: kas liisunud lõpp maha kallata või kogu õll ahvikiirusel omale sisse ajada. Esimest nagu teha ei tahaks, teise tagajärjed on sellised nagu allolevast Bangkoki kodutänaval Soi Rambuttril tehtud videost näha võib :)

Nagu kohe näha võite on lisaks lalinale videos ka jupike kultuuri. Sattusime Chinatownis puhtjuhuslikult mingile teatri-tantsu-kurask-teab-mis etendusele. Ilmselt olime meie seal tagatoas palju suuremad vaatamisväärsused, kui maalitud nägudega poisid laval, aga ärgu nad arvaku, et meil huvitav ei olnud.

Update 1 - videot kahjuks ei n2e. Interneet venib siin nagu tatt ja ilmselt j22ksin homsele kohtumisele hiljaks, kui seda videot [les prooviksin laadida.

Teie aga olge ikka tugevad ja hoidke latti kõrgel!
Meiega saab järgmised kaks kuud ühendust Indoneesia numbril +62 81 353 091 939

Update 2 - Ma olen surfihunt. T2nase p2eva saldoks h66rutud k6ht, villis nibud ja 50 000 ruupiat trahvi, mis tuli kaasa murtud lua uimega. Aga - ma sain lauale. Korduvalt. P2ris suurte lainetega.

2 May 2010

J: Alexandrias Egiptuse surfikunnidel külas


"... and I lost two teeth The next day was Friday, so everything was closed and no dentists were working and we went to the beach to surf"
Rony

Terve neljapäevane päev kulus küünte närimisele ja Indoneesia viisa ootamisele. Lõpuks saabus siiski õnn ka meie õuele ja kuuekümnepäevased viisad said peale kolme päeva, seitset tundi autosõitu ja virna erinevaid pabereid passi.

Kõik see tehtud, pakkisime asjad autosse, kimasime Liisi raudsel juhtimisel Rony kontorisse, võtsime surfikunni peale ja keerasime auto nina põhja Alexandria poole. 200 km ja mõned tunnid hiljem nuusutasime juba värsket Vahemere õhku ja rüüpasime kosutavat piima-jogurti-jäätise kokteili.


Alexandria surfikunnid Rony ja Hesham

Rony on Liisi (mäletate teda küll http://blog.innerspace.ee/t-kairos-ekspatt-liisil-kulas ) elukaaslane ja Hesham tema vend. Või vähemalt nii nad teineteist kutsuvad, kuna on lapsest peale koos ringi tatsanud ja möllanud. Kuna surfamine ei ole siin kandis teab mis populaarne tegevus, siis on härrased ühed esimesed Egiptuse surfarid ja võvad ennast oma kümne aastase staažiga vabalt old-school meesteks nimetada.


Järgnevalt siis mõned stiilinäited proffidelt ja profaanidelt:


Hesham ja Rony



Tults (muidu on nagu päris, kui Liisi taustal olusid ei reedaks)



Kõige noorem surfar rannas.

Vanad kalad nimetasid neid new generation arab surfers'iteks. Suure tänu võlgneb kohalik väike surfikogukond Surfing the Nations nimelisele liikumisele (http://surfingthenations.com/), mis noori varustuse ja iga paari aasta tagant toimuvate võistlustega innustab.


Alandlikult Teie, surfikärbes.

Ärge naerge midagi, sellel korral sain ma laua peale ja liuglesin nagu noor talent mööda lainet :)


Hesham



Kuidas asjad käivad

Väga olulise õppetunni sain ka - ära kunagi jäta lauda enda ja murduva laine vahele vedelema. Minu õppetund saabus nagu tavaliselt ikka raskemat teed pidi. Ulatasin Tultsile fotokat ja unustasin korraks laua olemasolu. Loomulikult oli kättemaks valus. Laine murdub, laud lendab ja kohtub minu peaga. Juraki. Kulm ja ninajuur on katsudes natukene hellad, aga muudest vigastustest ilmselt pääsesin.



Kõige olulisem on just see õige laine ära tunda ja varakult pedaalima hakata. Liiga vara ei tohi püsti tõusta, muidu ei saa peale - tark ei torma. Lihtne eks?


Alexandria on võrreldes muu Egiptusega väga puhas. Liiklus on rahulik, kalarestoranid on head ja inimesed on toredad. Täielik paradiis. Muide, ranna nimi, kus surfasime oli Paradise Beach. Nimi tuleb ilmselt sellest, et tegemist on rannaga, kus müüakse kosutavat õlut ja kenad preilid võivad bikiinides ringi lipata :) Ja kohalik kalajumal nimega Maradona korjab hommikul veest siile, karpe ja muid olluseid, millest siis näljastele päeval kosutavat leent valmistab.

Surfamine on väga tore. See tunne, kui esimene laine su laua all taltub on võimas, nagu valitsekski lainet (kuigi tegelikult teeb ikka vesi sinuga seda, mis ise tahab). Kuna järgmine sihtkoht on meil Bali, siis peale paaripäevast puhkust võtame suuna sealsetele parimatele surfikeskustele. Kui kellelgi on soovitusi, siis andke tuld :)

Negatiivse poole pealt juhtus see, et KKK ehk kõht, kintsud ja kerad on laua peal aelemisest ja tänu püksikute, vee ja liiva vahelisele hõõrdemomendile üsna hellad. Ega polegi midagi muud, kui purk aaloekreemi püksi ja paremaid päevi ootama :)

Jätkuvalt Teie, Alexandria surfiprofaanid

Juhime tagasihoidlikult Teie tähelepanu pildile püütud graatsiale Tultsi parema õla taga :)

Pesitseme nüüd pikemalt Maldiividel, Lhaviyani atollis asuval Kuredu saarel. Kõik pildid, lood ja helid vee alt ja pealt tulevad nüüd India ookeani lainete saatel!
Tuuli ja Markko