Maldiivide Vabariik asub India lõunatipust edelas. Kraadivahemikud on 7 6' 30''N 0 42' 30'' S põhjast lõunasse ja 72 32' 30''E 73 46' 15''E idast läände. Tegemist on umbes 2000 kilomeetri pikkuse veealuse mäeaheliku selle osaga, mis vaevu-vaevu meile märgatav on ehk teisisõnu vee peale ulatub. Kogu ahelik ise algab põhjas Lakshadweepi saartest ja jookseb lõunasse kuni Chagose arhipelaagini. Vaatamata sellele, et Maldiivide riigipiiri sisse jääb 90 tuhande ruutkilomeetri suurune ala, pole maismaaga siin siiski väga kiita. Maismaad on sellest kõigest ainult 0,5%. Külajuttude järgi on saari siin kokku umbes täpselt 1190 ja nendest umbes 200 on asustatud. Saareks võib siin oma maalappi kutsuda siis, kui seal peal miskit ka kasvab, näiteks rohi, võsa või puud. Muidu on tegemist tavalise liivaluitega, mis võib paari nädalaga oma asukohta kümneid meetreid muuta või sootuks kaduda.
Inimesi on siin umbes 200tuhat ja nendest enamus elavad pealinna Male ümbruses. Meie atoll seevastu on üsna rahulik. Siin elab umbes 10 000 inimest, nendest pea pooled Hinavarul, teine pool Madivarul ja ülejäänud on mööda atolli laiali laotatud.

Kuidas see kõik sukeldumist mõjutab? Meie atolli idakülje seinad kukuvad 2000 ja enama meetri sügavusele, läänekülje seinad 700 meetrini. India ookeani üsna kopsakas pindala ja see sügavus tähendavad, et meid ümbritseb väga väga suur hulk vett. Koostöös teiste maailmameredega on see suur veemass pidevas vähem ja rohkem korrapärases liikumises. Kui nüüd selle suure veemassi teele jääb üks väike veealune mäeahelik, siis on tulemuseks hoovused ning koos sellega toitaineterikas vesi, suured kalad, väikesed kalad ja kirjud korallid. Vot nii mõjutabki meie asukoht siinseid sukeldumistingimusi.

Järgmises osas rebin katte erineva raskusastmega sukeldumiskohtadelt ja pajatan sellest, miks nad nii erilised on.
Pildil on väga dramaatilise nimega must korall - tortured black coral whip :)

Nagu juba paar korda mainisime, siis on sukeldumine siin Maldiividel terve teadus. Seda mitmel põhjusel.

Esimene ja kõige suurem põhjus on asukoht. Tuleb välja, et  me asume keset üsna suurt India ookeani. Paremal laiutab suur sinine ja vasakul avaneb umbes sarnane vaatepilt, kui mõni atoll välja arvata. Tegemist ei ole just Saadjärvega, kus paari kroolitõmbe järel kusagilt ikka midagi paistma hakkab. Kui kõik võimalikud kehvad otsused ja olud koos toimima hakkavad, siis võib väga vabalt juhtuda, et järgmine peatus on Sri Lanka, Khao Lak või Achech. 

Lisaks asukohale mõjutavad meid veel riffistiku ehitus ja eripärad, hoovused, kuufaasid, tõusud-mõõnad, laevakaptenite tujud ja kidlasti veel midagi. 

Paljastan teile lähiaja jutuseerias natukene meie töö tagamaid (ennast esialgu alasti ei näita), pajatan sellest, milliseid erinevate raskusastmega sukeldumisi siin on võimalik teha, miks neid sukeldumisi tehakse, keda nendel sukeldumistel näha saab ja millal kõige parem aeg kedagi näha on. Tegelikult on mul veel üks eesmärk - kui õnnestub, siis lükkan ümber arvamuse, et sukeldumisinstruktori töö on ujukates muretult mööda randa ringi tallamine, tõmmudele kaunitaridele naeratamine, muretult kokteilide libistamine ja vahepeal paariks tunniks paadi ääre pealt vee alla võlumaailma kadumine. Kõiki neid asju teeme me ka (Tults kannab pigem bikiine ja naeratab rohkem meestele), aga tegelikkuses on see töö enamuse ajast sitaks raske ja vastutusrikas.

Vot nii. Jääge kuuldele, varsti juba kõigest täpsemalt.

Pildi peal muide on meie pisikene saar õhust vaadatuna. Oleme vist saare aja juba omaks võtnud, kuna pole suutnud kolme nädala jooksul kodusaarele veel ringi peale teha. Selle vea katsume ka lähiajal parandada :)