Tarakanikohvi
Meie paarisrakend on siiski veel niivõrd enesele keskendunud, et isegi potilille või kuldkala eest hoolitsemine käib meile üle jõu, evolutsioonipüramiidi kõrgemate tasemete esindajatest rääkimata. Maailma näha, inimestega kohtuda, asju teha ja avastada, vot selleks on praegu paras aeg. Muidugi pisikesed riskid, küsitavused ja küsimused selles osas ilmnevad. Tuled töölt ära, üritad kogu oma eluks vajaliku seljakotti pakkida ja astud teadmatusse. Aga jänes šampust ei joo! Noh, ja tegelikult on kodutee alati lahti tallatud või lumest puhtaks roogitud, selle eest hoolitsevad juba kodused. Seega, kui eelmisel aastal samal ajal me alles mõlgutasime mõtteid, siis eile, 24.01.2010 kell 20:59 algas Suur Seiklus. Naispeaosatäitja - Tuuli aka Tults, meespeaosatäitja - Markko - aka Juno. Kõrvalosatäitjaid on mitmeid ja need alles selguvad, oleneb, kuidas elu läheb ...
Kõigepealt siis Egiptus, Sharm el Sheikh. Esimene maitseelamus, mida Mikk, Julia ja Mirjam mulle kingitud isikliku reisiretseptivihikuga soovisid, on mul juba käes. Ekslusiivne, saadaval Egiptuses, ei maksa midagi. Väike, tegelikult isegi mitte niiväga väike, tarakan naeratas oma tardunud naeratust (sest ta oli surnud) tassipõhjas kui ma oli sellestsamast tassist just kohvinautimise lõpetanud. Neetud tarakanid, nad teevad seda meelega! Muidu hoiavad peitu, sest nad teavad, et ma vihkan tarakane. Ja siis ootamatult, kui ma hetkeks valvsuse kaotan- näiteks eelmisel korral Hurghadas öösel magades ronis üks mul üle näo- hiilivad nad ligi. Midagi pole teha, kuidagi peame me siia “pisikesele” maalapile ära mahtuma. Mina ja nemad :)
Comments [1]