Robust Ghost Pipefish (Solenostomus cyanopterus)

Ma leidsin ise oma päris esimese sellise kala kaks aastat tagasi Indoneesias. Iga kord järgmise paarikümne sukeldumise jooksul käis mu sabakondist jõnks läbi, kui kusagil riffi peal merirohutükikesi nägin. Loomulikult ei õnnestunud mul tookord ühtegi kala rohkem leida. Seda kuni juuli keskpaigani.

Umbes viis nädalat pesitsesid meil siin kai ääres kaks sellist isenditepaari. Esimest korda nägin neid kõige ebasobivamal hetkel - tegin esmataseme sukeldumiskursust viieliikmelisele briti perekonnale. Mu energiliste viibete, sõrmega vehkimise ja kaugele kõlavate karjete peale vaatas pere viiest liikmest neli mind nagu pidalitõbist ja oli valmis esimesel võimalusel veest lahkuma, et sukeldumiskeskuses instruktori vahetust nõuda. Üks sai aru, et tegemist on võibolla mingit sorti huvitava elukaga. Vist. See polnud ka päris kindel.

Et pitser "ladvast raagus" oma hea nime ja vaimse tervise lahtrist kustutada lõpetasin galantselt kohustuslikud harjutused, kamandasin kogu pere pinnale ja pidasin paari minutilise loengu nendest maskeerumismeistritest. Kõik noogutasid. Vist said aru. Ja isegi kui ei saanud, siis olid piisavalt taktitundelised ja ei hakanud mu vaimse tervise oletatavaid puudujääke sukeldumiskeskuses teiste ees kõva häälega lahkama.

Need lehetükikest meenutavad, umbes kümne sentimeetri pikkused kalad veedavad enamuse oma elust pea alaspidi liivastes laguunudes ja riffide madalamates otstes. Kui te nüüd väga täpselt seda esimest pilti vaatate, siis näete, et nende suud on evolutsiooni käigus sellise asendi jaoks üsna sobivaks muutunud. Kui ei näe, siis vaadake pilti lähemalt, mitte ärge ainult noogutage ja arvake, et ma päevad läbi vees nähtamatuid Toskaana juuksenõelasid taga ajan.

Vaadake seda pilti nüüd eriti tähelepanelikult palun, sest seal on päris ausalt kala peal. Ja mitte keegi ei tohi naerda.Tegemist on Antennariidae perekonda kuuluva konnkalaga (Frogfish).

Minu arvates on selle kala näol tegemist ühe kõige võimsama näitega kohandumisest ja evolutsioonilisest arengust, et tulla toime ette antud või peale sunnitud keskkonnatingimustega. Nende ebaharilikul väljanägemisel on kaks eesmärki - kiskjate ees varjumine ja enda saakloomadele toidu mängimine. Etoloogias nimetatakse sellist käitumist agressiivseks mimikriks. Iga pisem kala üritab teha kõik endast oleneva, et ise kõhu täis saaks ja vähemalt täna kellegi teise kõhutäiteks ei satuks. Lihtne ja loogiline. Aga millist taktikat kasutades nad enda kõhtu täidavad! See on võimas. Minu tehtud pildilt ei ole väga hästi näha nende otsaesisel olevat "liigliha" või kasvu, mida kala oma saagi peibutamiseks kasutab, aga uskuge mind, see on seal. Sellest ka kala teine rahvapärane nimi - anglerfish.

Tiitliheitluses läheb minu hääl ilmselt sellele kalale. Nad on võimelised jäljendama peaaegu igasuguseid mereelukaid või objekte (no päris kilpkonna või vaalhai kuju nad võtta ei oska) ja teevad seda üsna usutavalt. Kuna nende kehal puuduvad soomused, siis kehvema maskeeringu korral süüakse nad lihtsalt ära ja seda ükski täie mõistuse juures olav kala omale väga lubada ei saa.

Kui juba keha moondamiseks läks, siis täie rauaga. Ma usun, et enamik meist on vähemalt korra kalal käinud ja püütud kala käes ka hoidnud. Vahet pole, kas ise püüdsid või lippasid kiirelt rimisse ja võtsid kalaletist kõige suurema ja priskema isendi. Suure tõenäosusega hoidsite te kala käes nii, et sõrmed olid tugevalt lõpusekaante alla surutud. Selle kalaga te nii teha ei saa, sest tema ilma kaaneta asuvad meie mõistes küünarnukkide peal. Just nimelt meie mõistes, sest lisaks kõigele eelnevale imelikule ei ole tal ka traditsioonilisi küljeuimi vaid pigem sellised taandarenenud käpakesed, mille peal ta mitte kõige suuremat kiirust arendades päevast päeva ringi tallab.

Mis ma oskan öelda? Maailm on imeline ja inimene ei ole kindlasti looduse tippsaavutus. Mõned nendes elukatest, keda me siin igapäevaselt kohtame olid juba dinosaurustega suured semud ja näevad ka täna samasugused välja nagu siis, kui nad T-rexidega patsu lõid. Nad olid juba siis täiuslikud. Kahjuks võib üks liik selle täiuslikkuse jäädavalt lõpetada.

Võibolla tänu sellele blogile ja nendele kirjutistele muutub vähemalt ühe inimese suhtumine loodusesse. Kui me Tultsiga suudame läbi oma lugude vähemalt seda ühte inimest veenda, et tegemist on millegi väga väärtuslikuga, mida tasub ja peab hoidma, siis on meie tööd ja tegemised vilja kandnud.

Mart alustas nädalavahetusel quotistade tsitaadirevolutsiooni - www.quotista.com. Panen siia lõppu ühe tsitaadi Baba Dioumilt, Senegali poeedilt ja ökoloogilt, mis loodetavasti ka meie tegevust iseloomustab. Tsitaat on pärit 1968 aastal New Delhis IUCN'le peetud kõnest.

In the end we will conserve only what we love;

we will love only what we understand;

and we will understand only what we are taught.

Igal korralikul spioonil peab missioonile asudes olema hunnik vidinaid, mida vajadusel kasutada. Kohalik Q ehk keskuse pealik, kes üle kõige selliseid vidinaid armastab oli lahkesti nõus meile kahte fluo-sukeldumise komplekti  laenama. Lühidalt lahti seletades on siis tegemist lambi ette asetatava sinise filtriga ja rihmaga ümber pea tõmmatava kollase filtriga. Koos erinevaid lainepikkuseid blokeerides juhtub see, et sukelduja silmani jõuab ainult see valgus, mis peegeldub tagasi mõnedes korallides leiduvast fluorestseeruvast proteiinist. Kuidas see täpselt toimub, sellest järgmises postituses, praegu tulistame puusalt ja emotsioonilt.

Täisrelvastuses ja valmis kõike ja kõiki sinise valgusega üle kallama. Kuna hetkel ei ole fotoaparaadil sobiva keermega kollast filtrit, siis üritasin käsitsi valgebalanssi paika panna (mida ma tavaliselt igal sukeldumisel kümneid ja kümneid kordi teen), aga sinise valguse ja kollaste prillidega on seda kuradima raske teha.

Mul oli vette minnes tunne nagu Timothy Learil aastaid tagasi, kui ta LSDga katseid tegi. Korallid helendasid psühhedeeliselt, kõik mustrid joonistusid veel selgemalt välja ja värvidest olid esindatud enamasti roheline, sekka punast ja kollakat. Katusun lähipäevadel mõnede sellealaste teadusuuringutega natukene lähemalt tutvuda ja siis jutustan teile ka, miks just need värvid seal on ja miks selline asi üldse toimub.

Andke teada, mis asjast arvate ja kas sukeldujatel oleks fluo-sukeldumise vastu huvi :)

Pildi autor: Karin

Sünnipäeva peab ikka pidama, sest see toimub ükskord aastas ja võimalust tähistada ei tohi käest lasta. Minu sünnipäev ja snorkelgiid Sofia lahkumispidu ühes esituses toimud sel aastal Kuredu rannaliival tähistaeva taustal rohke booli ja ekstrahea toorjuustukoogiga. Kohale olid palutud kõik vähem või rohkem tuttavaks saanud inimesed.

Järgmine päev agiteerisin ma Karinit (meie office-girl) ja Markkot (meie lugupeetud sukeldumisgiid ja tüdrukute ja vanemate daamide üldine lemmik) koos Karolaga (sitkemat tüüpi Namiibia naine, snorkeldamisallveemaailma kroonimata pea) hommikusele snorkeldamistripile minema. Kell 9:00 olid kõik kõvemad snorkeldamisgurud sukeldumiskeskuse ette rivistatud ja hoolimata ohetest ja pisut madalast motivatsioonist asusime snorkeldamiskoha nimega Caves poole teele. Ja milline vaatepilt meile sealt avanes- kristallselge nähtavus paljastas 8 mobulamantat, 2 eagleray'd, mitmeid suuremaid ja väiksemaid kilpkonni ja kõige krooniks toitumisrituaali (barrowrolling) teostav manta.

Endiselt sunnitakse mind siin tegema asju, mida ma ei oska.
Mulle on usaldatud austav ülesanne hoolitseda sukeldumiskeskuse kaameraosakonna eest. Kohustuste hulka kuuluvad mälukaardi formattimine, patareide laadimine ja kaamerate veekindlate kestade sisse paigaldamine. Viimane toiming on äärmist täpsust ja teravat silma nõudev ülesanne, sest kest tuleb sulgeda nii, et vesi sisse ei saaks kui inimene sellega vee alla läheb. Pole mul olnud juhust sellist asja varem teha, kahjuks või õnneks. Aga inimene õpib ja ma olen nüüd hulga vanem ka. Loodetavasti ei ole kuu aja pärast meie kaameraosakond fotikatest tühi! 

Sofia

Karola

Praegu on seisud sellised - kui päike loojub ja saare põhjaküljes olevasse randa jalutada, siis juhtub midagi uskumatut. Loodemussoonid uhuvad randa hunnikute kaupa planktonit, mis ei ole tegelikult midagi muud kui segu imepisikestest meduusidest, molluskitest ja muudest bakteritest-taimedest-loomadest. Mõõn viib vee minema, aga plankton jääb rannale. Kui nüüd mööda seda randa ringi tatsata, siis hakkavad liivale jäänud jala, käe, nina ja pepujäljed sinakalt ja roheliselt helendama. Kui võtad peoga planktonit ja seda omale pähe määrid, siis helendavad ka juuksed ja nägu. Nagu oleks õhtul restoranis kulbiga plutooniumit söönud. Pilte sellest rõõmust loomulikult ei ole, sest kuidas siis planktonis hullamise kõrvalt veel aega pildistamiseks on. Või noh - üks pilt on küll rannas tehtud, aga va planktonit väga näha ei ole :)

Planktonikütid Karola, Sofia ja Tults

Töörindel on üsna kiire hetkel - kursused algavad, lõppevad ja on pooleli, kõik tahavad sukelduda või sukeldumist proovida. Ja reedel on suur pidu. Nimelt on suurel kiirusel lähenemas Tultsi sünnipäev ning seoses sellega ja Sofia tagasipöördumisega Rootsimaale toimub üks ütlemata tore kombineeritud üritus. Kui planktonit leiame, siis määrime kindlasti kõik kohad täis!

Teie ilmselt loete seda postitust kolmapäeva hommikul, kui sajandi spordisündmus, Kuredu Open tennisis on juba lõppenud. Erinevatest maailmanurkadest pärit kuus võimsat, ilusat ja šarmantset härrat selgitavad endi seast välja selle parima. "Kilbiga või kilbil" nagu ütles Leonidas (vist oli tema)!

Reisi- ja sukeldumishuvilised, Teie püsige ka lainel, naesed saunas rääkisid, et märtsis peaks Eestist siia üks grupp sukeldujaid tulema :)