Pildi autor: Karin

Sünnipäeva peab ikka pidama, sest see toimub ükskord aastas ja võimalust tähistada ei tohi käest lasta. Minu sünnipäev ja snorkelgiid Sofia lahkumispidu ühes esituses toimud sel aastal Kuredu rannaliival tähistaeva taustal rohke booli ja ekstrahea toorjuustukoogiga. Kohale olid palutud kõik vähem või rohkem tuttavaks saanud inimesed.

Järgmine päev agiteerisin ma Karinit (meie office-girl) ja Markkot (meie lugupeetud sukeldumisgiid ja tüdrukute ja vanemate daamide üldine lemmik) koos Karolaga (sitkemat tüüpi Namiibia naine, snorkeldamisallveemaailma kroonimata pea) hommikusele snorkeldamistripile minema. Kell 9:00 olid kõik kõvemad snorkeldamisgurud sukeldumiskeskuse ette rivistatud ja hoolimata ohetest ja pisut madalast motivatsioonist asusime snorkeldamiskoha nimega Caves poole teele. Ja milline vaatepilt meile sealt avanes- kristallselge nähtavus paljastas 8 mobulamantat, 2 eagleray'd, mitmeid suuremaid ja väiksemaid kilpkonni ja kõige krooniks toitumisrituaali (barrowrolling) teostav manta.

Endiselt sunnitakse mind siin tegema asju, mida ma ei oska.
Mulle on usaldatud austav ülesanne hoolitseda sukeldumiskeskuse kaameraosakonna eest. Kohustuste hulka kuuluvad mälukaardi formattimine, patareide laadimine ja kaamerate veekindlate kestade sisse paigaldamine. Viimane toiming on äärmist täpsust ja teravat silma nõudev ülesanne, sest kest tuleb sulgeda nii, et vesi sisse ei saaks kui inimene sellega vee alla läheb. Pole mul olnud juhust sellist asja varem teha, kahjuks või õnneks. Aga inimene õpib ja ma olen nüüd hulga vanem ka. Loodetavasti ei ole kuu aja pärast meie kaameraosakond fotikatest tühi! 

Sofia

Karola

Praegu on seisud sellised - kui päike loojub ja saare põhjaküljes olevasse randa jalutada, siis juhtub midagi uskumatut. Loodemussoonid uhuvad randa hunnikute kaupa planktonit, mis ei ole tegelikult midagi muud kui segu imepisikestest meduusidest, molluskitest ja muudest bakteritest-taimedest-loomadest. Mõõn viib vee minema, aga plankton jääb rannale. Kui nüüd mööda seda randa ringi tatsata, siis hakkavad liivale jäänud jala, käe, nina ja pepujäljed sinakalt ja roheliselt helendama. Kui võtad peoga planktonit ja seda omale pähe määrid, siis helendavad ka juuksed ja nägu. Nagu oleks õhtul restoranis kulbiga plutooniumit söönud. Pilte sellest rõõmust loomulikult ei ole, sest kuidas siis planktonis hullamise kõrvalt veel aega pildistamiseks on. Või noh - üks pilt on küll rannas tehtud, aga va planktonit väga näha ei ole :)

Planktonikütid Karola, Sofia ja Tults

Töörindel on üsna kiire hetkel - kursused algavad, lõppevad ja on pooleli, kõik tahavad sukelduda või sukeldumist proovida. Ja reedel on suur pidu. Nimelt on suurel kiirusel lähenemas Tultsi sünnipäev ning seoses sellega ja Sofia tagasipöördumisega Rootsimaale toimub üks ütlemata tore kombineeritud üritus. Kui planktonit leiame, siis määrime kindlasti kõik kohad täis!

Teie ilmselt loete seda postitust kolmapäeva hommikul, kui sajandi spordisündmus, Kuredu Open tennisis on juba lõppenud. Erinevatest maailmanurkadest pärit kuus võimsat, ilusat ja šarmantset härrat selgitavad endi seast välja selle parima. "Kilbiga või kilbil" nagu ütles Leonidas (vist oli tema)!

Reisi- ja sukeldumishuvilised, Teie püsige ka lainel, naesed saunas rääkisid, et märtsis peaks Eestist siia üks grupp sukeldujaid tulema :)

Teate seda lugu, et kui millestki rääkida ei ole, siis räägitakse ilmast või haigustest. Kuna viimaseid meil ei ole, siis räägime ilmast. Esimesena saab sõna EMHI sünoptik Markko.

Üleeilse pärastlõunase sukeludmise lõpp:

55 minut - päike paistab, UV indeks on laes, kalu on palju ja sukeldujad mõrulevad vee all

56 minut - Markko kamandb kõik kohustuslikku kolmeminutilist turvapeatust viie meetri sügavusele tegema ja hakkab mõttes juba õhtusöögile mõtlema

57 minut - kõik läheb pimedaks nagu keegi oleks must maasikakasvatamiskile (Tults ütleb, et selle kile nimi on katteloor) ookeanile peale tõmmanud

58 minut - vihma hakkab kallama ja kõvasti

59 minut - sukeldujad on vee peal, nähtavus on kahanenud paarikümne meetrini, piisad liiguvad horisontaalis ja peksavad vastu nägu. Õnneks on paat veel häguselt näha ja viipame kaptenile, et nüüd on küll tagumine aeg meid peale korjata.

Läheb veel pool minutit ja nähtavus on kahanenud mõne meetrini, tuul on nii tugev, et tahab kärbeskaallased endaga kaasa võtta ja lained kasvavad minupikkusteks. Kuna kohalikud dhonid (traditsioonilised paadid, millega sukeldumas käime) on üsna kavalalt ehitatud, siis ei heiduta meid üle ja läbi laev viskuvad lained ja pärast hetkelist peataolekut seame asimuudi uuesti paika ja hakkame vaikselt oma saare poole loksuma.

Saarele jõudes märkan esimese asjana, et Tuuli ja Katrin jooksevad mööda kaid, käes punased ujukid nagu kultusseriaali Baywatch näkkidel...

Edasi saab sõna vanemsünoptik Tuuli.

Et veega sinasõbraks saada on hea alustada üsna kontrollitud tingimustes- madalas vaikses vees, ilusa ilma ja rõõmsa tujuga. Kõike seda olin mina valmis oma toredatele resortdiveritele ning snorkeldamisgiid esimesi arglikke snorksimissame astuvatele toru-ujujatele kena päeva pärastlõunal pakkuma.

Asjade käik võttis aga pöördelise suuna kui me seal vee peal sukeldumisvarustus seljas mõnusasti plädistasime ja esimesi sammukesi maskipuhastamise alal omandasime. Meie peade kohale kihutas tinahall pilvemürakas ja hetke pärast oli pinnal raske hingata, sest õhule jäi veepiisakade vahel vähe ruumi. Kamandasin  sukeldujahakatised rannal asuvasse roost putkasse varju. Enamus snorkeldajaid olid omal käel ja lestade toel veest välja saanud, kuid läbi halli kardina paistis kaks pead, kes tundusid hädas olevat. Kahlasin läbi soolase ja magede veemassi abivajajateni, õnneks olid neil juba jalad põhjas, meesterahvas vajas vaid pisut rahustavaid repliike ja taastasimegi kontrolli olukorra üle.

Seejärel aga hakkas mulle silma ulpiv pea umbes 100m kaugusel pea keset lahte. Inimene oli ennast ilmselt vesilennuki ankruköiteni vinnanud. Ega midagi, lippasin sukeldumiskeskusesse, haarasin suure poi, tagasi vee äärde ja ujuma. Ei ole lihtne poi kaenlas lainete, pea horisontaalselt peksva vihma ja tuulega ujuda. Aga lennukini ma jõudsin ja kohapeal selgus, et inimesega kõik korras, ainult, et tema boyfriend olevat kusagile  sinna kaugusesse kadunud ja ujumisoskus polevat tal kiita. Asi tundus väga kurjakuulutav. Õnneks oli kohale jõudnud ka teine sukeldumiskeskuse töötaja poi kaenlas ning kohale uhas ka veekeskuse plastikpaat, kes meid peale korjas ja teatas, et osad inimesed ootavad eemal kail, võib olla on nende hulgas ka kadunud boyfriend. Nii oligi. Täname õnne!

Kogu loo moraal aga - hädasolijad läksid vette ilma lestadeta, mis tähendab, et vähegi keerukamas olukorras sipled vees abitult nagu vesikirp ja asjad võivad väga kurvalt lõppeda. Snorkeldaja-lest jalga!

Et jõuda sellise pildini...

tuleb hüppemoment Tultsiga kooskõlastada,

muidu võib juhtuda, et tuleb teha mitu ebaõnnestunud katset,

loomulikult peab korralikult hoogu võtma

ja kindlasti peab ilusti naeratama!