Star Trek Iisrael
Ehk siis ausalt ja avameelselt meeleolukast pärastlõunast Iisraelis.
Meie nõrga loo räägin siin kohe ära, kui Karit ja Pisu ennast Tallinnas natukene koguvad, siis tulevad vast külalisesinejateks ja räägivad oma katsumustest Tel Avivi lennujaamas. Ühel ebaolulisel põhjusel tekkis meil siis tungiv vajadus Egiptuse põhjanaabrit kasvõi mõneks tunniks külastada. Nagu valatult sobis selleks pühapäevane päev. Peab kusagilt faktide näol kinnitust otsima, aga mulle tundub, et mida külmemad talved on Euroopas, seda soojemad on nad siin. Päike sirab, jope ja tutimütsi võib muretult seljakotti jätta, väljas on nõks üle 20 kraadi ja tuulevaikus. Ideaalne päev mööda Siinai idakallast sõitmiseks. Luureplaan nägi ette marsruuti Sharm el Sheikh - Dahab - Nuweiba - Taba - Eilat ja sama ringi pidi tagasi. Ega siin tõttöelda väga palju muid teid Eilatisse ei jookse, nii et päris ratast me ei leiutanud. Iga linnakese juures on kenasti kontrollpunktid, kus igavlevad sõdurid passi, auto dokumente ja juhilube edasi tagasi lappavad, tähtsat nägu teevad ja silmnähtavalt elavnevad, kui neile head uut aastat soovida. Ilmselt on selline sotsiaalne passimine ühele egiptlasest militsionäärile vägagi konti mööda. Ei ole siin ilmas ju midagi paremat, kui kusagil onni, vana traktori, akaatsiavõra või tont teab mille varjust istuda, suitsu kimuda, teed juua, naabernautlejaga juttu ajada ja vahepeal mõndele kenamale valgele turistile naeratada. Nuweibast umbes kakskümmend kilomeetrit põhja poole asub üks ööbimiskoht. Ei teagi, kas seda peaks nimetama kämpinguks, resortiks, onnipuntraks või miskiks muuks, aga igatahes on tegemist väga vahva kohaga. Kui ei usu, vaadake ise või veel parem, minge kohale - www.rocksea.net. Loomulikult olid kõik vähesed õleonnid täis ja nii luhtus ka ainukene reaalne plaan, mis meil kogu ettevõtmiseks tehtud oli. Uus info info teatas, et meile vajalikud asutused Eilatis on siiski ka pühapäeval lahti ja lennult genereeritud uus plaan nägi ette kohest juudiriiki sisenemist. Kerge see ei ole - Egiptuse poolel sattusime ilmselt karbi kõige nürima kriidi otsa, kes ei suutnud araabia keelselt templilt meie riiki sisenemise kuupäevasid välja lugeda. Protsessi kiirendamiseks hakkasid rinnus tuksuma polüglotisüdamed ja nii olime sunnitud tegema kohalikule tõlget araabia keele kirjakeelest kõnekeelde. Ilmselt see ja kohustuslikud 153 naela kiirendasid protsessi nii piisavalt, et lipsasime Egiptusest välja vahetult enne kolme bussitäit ühesugustes suguharuriietes süsimustasid Aafrika poegi ja tütreid. Lootused õndsast läänest ja lihtsast riiki sisenemisest kustutas hetkega miniatuurne neiu kahe kuulipildujaga. Esimene oli vööl: tavaline ja salvega, teisest kuulipritsist lendas välja lademetes erinevaid küsimusi päritolu, eesmärkide, usutunnistuse, mineviku ja tuleviku kohta. Laskemoon otsas ja meie endiselt püsti seismas nagu ühe jalaga vaprad tinasõdurid lasti meid riiki. "Shalom" lausus taksojuht ja viis meid 40 seekli eest vajalikku kohta. Kogu piirioopus oli võtnud nii piisavalt aega, et vajaliku koha vajalikud mehed olid tänaseks juba töö lõpetanud ja meie tulevik nii palju või vähe, kui me seda tahtsime ennustas ööd Eilatis. Esimesel vaatlusel võiks Eilatit iseloomustada nii: automaaturid, turvaväravad, suure büsti ja pepuga naised ja vene keel. Kui neljast kolm maha kriipsutada, siis oleks ju päris hea koht, mis? Kuna meie eesmärk siiski ei ühtinud identiteedikriisis lääne meeste Taisse sõidu omadega või varakeskealiste lääne naiste Egiptusesse sõidu motiividega, siis otsisime omale hoopis kõhutäie süüa ja elamise.
Meie nõrga loo räägin siin kohe ära, kui Karit ja Pisu ennast Tallinnas natukene koguvad, siis tulevad vast külalisesinejateks ja räägivad oma katsumustest Tel Avivi lennujaamas. Ühel ebaolulisel põhjusel tekkis meil siis tungiv vajadus Egiptuse põhjanaabrit kasvõi mõneks tunniks külastada. Nagu valatult sobis selleks pühapäevane päev. Peab kusagilt faktide näol kinnitust otsima, aga mulle tundub, et mida külmemad talved on Euroopas, seda soojemad on nad siin. Päike sirab, jope ja tutimütsi võib muretult seljakotti jätta, väljas on nõks üle 20 kraadi ja tuulevaikus. Ideaalne päev mööda Siinai idakallast sõitmiseks. Luureplaan nägi ette marsruuti Sharm el Sheikh - Dahab - Nuweiba - Taba - Eilat ja sama ringi pidi tagasi. Ega siin tõttöelda väga palju muid teid Eilatisse ei jookse, nii et päris ratast me ei leiutanud. Iga linnakese juures on kenasti kontrollpunktid, kus igavlevad sõdurid passi, auto dokumente ja juhilube edasi tagasi lappavad, tähtsat nägu teevad ja silmnähtavalt elavnevad, kui neile head uut aastat soovida. Ilmselt on selline sotsiaalne passimine ühele egiptlasest militsionäärile vägagi konti mööda. Ei ole siin ilmas ju midagi paremat, kui kusagil onni, vana traktori, akaatsiavõra või tont teab mille varjust istuda, suitsu kimuda, teed juua, naabernautlejaga juttu ajada ja vahepeal mõndele kenamale valgele turistile naeratada. Nuweibast umbes kakskümmend kilomeetrit põhja poole asub üks ööbimiskoht. Ei teagi, kas seda peaks nimetama kämpinguks, resortiks, onnipuntraks või miskiks muuks, aga igatahes on tegemist väga vahva kohaga. Kui ei usu, vaadake ise või veel parem, minge kohale - www.rocksea.net. Loomulikult olid kõik vähesed õleonnid täis ja nii luhtus ka ainukene reaalne plaan, mis meil kogu ettevõtmiseks tehtud oli. Uus info info teatas, et meile vajalikud asutused Eilatis on siiski ka pühapäeval lahti ja lennult genereeritud uus plaan nägi ette kohest juudiriiki sisenemist. Kerge see ei ole - Egiptuse poolel sattusime ilmselt karbi kõige nürima kriidi otsa, kes ei suutnud araabia keelselt templilt meie riiki sisenemise kuupäevasid välja lugeda. Protsessi kiirendamiseks hakkasid rinnus tuksuma polüglotisüdamed ja nii olime sunnitud tegema kohalikule tõlget araabia keele kirjakeelest kõnekeelde. Ilmselt see ja kohustuslikud 153 naela kiirendasid protsessi nii piisavalt, et lipsasime Egiptusest välja vahetult enne kolme bussitäit ühesugustes suguharuriietes süsimustasid Aafrika poegi ja tütreid. Lootused õndsast läänest ja lihtsast riiki sisenemisest kustutas hetkega miniatuurne neiu kahe kuulipildujaga. Esimene oli vööl: tavaline ja salvega, teisest kuulipritsist lendas välja lademetes erinevaid küsimusi päritolu, eesmärkide, usutunnistuse, mineviku ja tuleviku kohta. Laskemoon otsas ja meie endiselt püsti seismas nagu ühe jalaga vaprad tinasõdurid lasti meid riiki. "Shalom" lausus taksojuht ja viis meid 40 seekli eest vajalikku kohta. Kogu piirioopus oli võtnud nii piisavalt aega, et vajaliku koha vajalikud mehed olid tänaseks juba töö lõpetanud ja meie tulevik nii palju või vähe, kui me seda tahtsime ennustas ööd Eilatis. Esimesel vaatlusel võiks Eilatit iseloomustada nii: automaaturid, turvaväravad, suure büsti ja pepuga naised ja vene keel. Kui neljast kolm maha kriipsutada, siis oleks ju päris hea koht, mis? Kuna meie eesmärk siiski ei ühtinud identiteedikriisis lääne meeste Taisse sõidu omadega või varakeskealiste lääne naiste Egiptusesse sõidu motiividega, siis otsisime omale hoopis kõhutäie süüa ja elamise.
Hostel cafe bar Dolphin, 99/1 Almogim street, Eilat 88000 juhuks, kui tahate pealikule kaarti saata ja 08-6326650, kui tahate helistada. Ööbimine kolmele 150 seeklit ehk ümardatult 30€. "Siin on teie tuba, siin on köök, siin on mullivann, siin on hoov, tooge õlli, tundke ennast vabalt, 150 seeklit, võti jätke hommikul postkasti. Tsau. Ahjaa, mul on üle tee Etioopia restoran-baar, astuge läbi, teeme seal ka paar õlli" ütles peremees ja kadunud ta oligi.
Järgmise päeva lõunaks, olles igal pool natukene passinud, ringi tammunud ja raha välja käinud olid kõik vajalikud asjad aetud. Egiptuse piiril köhis piirivalvud nagu desinfitseerimismasin asjade peale ja teatas stoilise rahuga "too much hašiš, welcome to Egypt."
Iga nurga peal 100 seekli või 75 naela väljastamine tekitas rahakotti Kaali kraatri suuruse augu ja siht silme ees oli järgmiseks peatuseks Sharm. Vajalikud asjad aetud ja üsna positiivses tujus jõudsime tagasi.
Kariti ja Pisu lennuk pidi väljuma kell 1 öösel. Järgmise päeva pärastlõunane sõnum teatas, et asukohaks on endiselt Tel Avivi lennujaam, turvakontrollid hakkavad juba rutiiniks muutuma ja kojupääsulootus selle aasta numbri sees on endiselt säilinud. Võibolla tahavad nad ise sellest kunagi lähemalt rääkida. Seniks aga shalom.Pildid on tehtud täna hommikul meie uue Canoni S90 "seebikaga". Uuesti relvastatuna katsun nüüd tihemini pildimaterjali ka esitada. Reisirelvastus on olemas :)
Järgmise päeva lõunaks, olles igal pool natukene passinud, ringi tammunud ja raha välja käinud olid kõik vajalikud asjad aetud. Egiptuse piiril köhis piirivalvud nagu desinfitseerimismasin asjade peale ja teatas stoilise rahuga "too much hašiš, welcome to Egypt."
Iga nurga peal 100 seekli või 75 naela väljastamine tekitas rahakotti Kaali kraatri suuruse augu ja siht silme ees oli järgmiseks peatuseks Sharm. Vajalikud asjad aetud ja üsna positiivses tujus jõudsime tagasi.
Kariti ja Pisu lennuk pidi väljuma kell 1 öösel. Järgmise päeva pärastlõunane sõnum teatas, et asukohaks on endiselt Tel Avivi lennujaam, turvakontrollid hakkavad juba rutiiniks muutuma ja kojupääsulootus selle aasta numbri sees on endiselt säilinud. Võibolla tahavad nad ise sellest kunagi lähemalt rääkida. Seniks aga shalom.Pildid on tehtud täna hommikul meie uue Canoni S90 "seebikaga". Uuesti relvastatuna katsun nüüd tihemini pildimaterjali ka esitada. Reisirelvastus on olemas :)
Comments [0]