Hommikul peab olema täpne. Tavaliselt 5:30 üles, siis võimlema, dušši alla ja siis hommikusöök. Hommik on ettevalmistus päevaks, liigne kiirustamine rikub tuju. Sööme guajaavi-kaerahelbe putru, kaneeli ja meega. Viimati saime ühelt kliendil kilo kilu. Hea soolane suutäis päeva alustamiseks.

***

Inimesed korjame hotellidest bussiga peale. Kui bussijuhiga veab, siis ta teab, kus hotellid asuvad. Ükskord ei osanud bussijuht isegi meie kvartalist välja sõita. Inimesed tulevad bussi- kes valmistunud korralikulks tööpäevaks päevitusdekil, kellel on isiklik snorksimisvarustus kaasas. Osad prouad on pannud parimad hõlmikkleidid selga, läbipaistvad. Ja muidugi veekindel meik, see käib asja juurde.

***

Sadamas läheb vahest närviliseks. Näiteks kui tekib oht, et me ei saa inimestega laevale, sest mingid paprid on puudu või üle või pole õiged. Junol on otsaees veresooned punnis ja ta ilmselt võiks internatsionaalse läbirääkimiskoolitus-spetsialistina leiba teenima hakata peale käesolevt hooaja lõppu. Pole veel juhtunud, et meid laevale ei lasta. Tänu Junole!

***

Õnnelikult laeval, valime sihtkoha. See oleneb tuulest ja mis inimesed vette lähevad- kas kogenud sukeldujad või algajad. Räägime inimestele, mis nendega toimuma hakkab, kuidas vette minnakse, mida peab snorkeldaja teadma, mida peab introsukelduja vee all tegema, millist varustust kasutame. Juno räägib kalajuttu ja pälvib sellega kõikide väikeste poiste üldise kestva tähelepanu terveks merepäevaks: "Mis kala see punane kala on? Kas heeringaid on palju? Mis kala see truuper on? Aga millal tuulehaugi näha saab? " jne, jne...

***

Vette. Ükshaaval. Instruktor ja klient, üks ühele.

Inimesed käituvad vees erinevalt. Osad vajuvad vaikselt vee alla, võtavad hetke harjumiseks, hakkavad rahulikult ujuma ja kalu vaatama. Mul oli üks tore poiss vee all kaaslaseks, kes lihtsalt tegi kõiki asju, mida vaja. Laps ei mõtle, ta tegutseb ja kui talle anda täpsed ja lihtsalt juhised, siis järgib ta neid kordades paremini kui ülemõtlev täiskasvanu, kes jõuab endale  sada ohtu, takistust ja probleemi välja mõelda enne kui mõni neist üldse ilmnebki. Ärevus on loomulik. See tuleb ikka. Osad inimesed rebivad ennast vee peale, seal tundub ikka ohutum olevat. Tegelikult on vee all lihtsam kui juba sinna on jõutud. Enda üles ja jälle vee alla pressimine väsitab, raiskab aega ja energiat ja on ebamugav ka pealekauba. Ärevus läheb üle hingates, mitte hingeldades ja rabeledes. Lihtsalt keskendu hingamisele ja Sa tunned ennast paremini. Osad inimesed  kombineerivad vee all kujundujumise ja rattasõidu motoorika. Edasi nii väga hästi ei saa ja instruktor peab eemale hoidma, et klient tal poolt varustust oma vehklemisega  ära ei rebi. Osad inimesed võtavad seda 15 minutit vee all raske tööna- kui tuleb minna, siis jõuga vee alla ja uhama! Jääb arusaamatuks, kuhu inimesel kiire. Eks siis peatume ja vaatame veidi ikka ringi ka. Osad unustavad ujumise ära või teevad seda väga minimaalselt lesti lehvitades. Kui ikka suurt meest on vaja vastu hoovust paati tagasi rebestada niiet minu lestadest sädemeid lööb, siis tuleb küll teinekord nutt kurku. Aga lõpuks on kõik paadis tagasi ja õnnellikud. Lappavad Juno kalaraamatut ja näitavad näpuga erinevatele haruldustele, mida nad vee all nägid. Osasi kalu seal raamatus pole, aga ilmtingimata olid nad vee all. Avastamata liigid :) Teisel veealuselt raundil pärastlõunat saab kõik need rariteedid uuesti üle vaadata.

***

Koju tagasi jõudes on toss väljas. Vees mässamine väsitab ja võrreldes minu senise füüsilise koormusega tavaliselt tööpäeval, mis piirdus jalutuskäiguga Rahvusraamatukogu sööklasse ja tagasi on tamp päris kõva. On juhtunud, et venitame õhtul kella 20ni ja siis tuttu ära. Aga pole hullu, vabal päeval saab jälle rannas päikeseenergiat akumuleerida ja D-vitamiinivarusid täiendada.

Loading mentions Retweet

Panen käe südamele ja kinnitan, et siin ei ole mitte ühtegi, kordan, mitte ühtegi ehitist, millel oleks kõik sajaprotsendiliselt korras. Peale vaadates ripub ilusa maja küljest välja armatuur või mõni juhe, siin-seal on seina värvimisel ümber läinud värvipange jäljed, vähemnähtavasse kohta on kuhjatud hunnik mudru, mida korraliku korilase kombel säilitatakse, et järsku läheb kunagi vaja. Milleks teha kõik korralikult, kui saab vähema aja- ja vaevakuluga peaaegu hästi tehes?

Kohaliku Ahmedi loogika liigub võrreldes õhtumaa kultuuriruumist pärit Toomase ja Jacki omaga ikka täiesti teist rada pidi. See loogika ei ole kindlasti vale, pigem mõnel puhul naljakas, mõnel jälle ahastama panev. Äkki on selle loogika kujunemisel oma suur osa kliimal? Stabiilselt soe kliima võimaldab täiesti tõsise näoga järgnevat arutluskäiku:
"Hmm, varusin küll ehitusmaterjali, aga ets kae, majal ikka üks aken ja pool tagumist seina puudu. Pole hullu, ega külmaks nii ehk naa ei lähe ja kaamel ka sealt august enam sisse ei mahu, saan ilma selle seinajupita ka hakkama. Ja akent pole üldse vaja, pane siis seda kogu aeg kinni ja tee uuesti lahti". Probleem lahendatud.

Kohaliku ehitusmeeste ametiühingu motoks sobiks vabalt "Teeme valmis. Enam-vähem".

Täna siis saabus päev, kus väike Markko liitus ka ametiühinguga ja toestas kapis sahtleid mitte nagu seda tegema peaks, aga traditsioonilisel Egiptuse viisil, see tähendab käepäraste vahenditega ja nii, et kõik kohe esimesel kasutamisel laiali ei laguneks. Loo ilustamiseks paar pilti ka.

Juba tükimat aega (järgmine iseärasus Ahmedite loogika juures: "Kapp ei paranegi iseenesest, keegi peab seda vist ikka parandama") valitses meil toas olukord, kus kapi sahtlid olid umbes pooleteise sentimeetri jagu kitsamad, kui nendele mõeldud koht. See tähendas, et kõik sahtlid olid üksteise otsas hunnikus ja kõige alumise sahtli kallale pääsemiseks oli vaja üejäänud kuhi teisaldada. Täna hommikul ärgates tundisn kohe, et täna on see päev ja asusin remonti plaanima.

Vaja läheb üks number Pere ja Kodu ajakirja, käepärast kruvikeerajat ja tunnike aega. Rebi ajakirjast neli lehte ja voldi need kokku nii, et neist tekiks umbes 2x15 cm liistakas. Seejärel keera sahtlite siine kinni hoidvad kruvid lahti just nii piisavalt, et lehepakk sinna alla mahuks ja keera kruvid uuesti kinni. Korda sama kõikide siinidega.

Ja ongi valmis. Näeb kole välja, tõenäoliselt ei kesta kaua, aga vähemalt oli aja- ja vaevakulu minimaalne. Sellele järgneb Ehituse-Ahmedi lemmikosa töötegemise juures - saab kusagil varjust kükitada, teed juua ja suitsu kimuda.

Olge muhedad ja vaadake, et kruvid ei logiseks!

Loading mentions Retweet

Klounkala, neemokala, anemoonkala, heal lapsel mitu nime.

Need väikesed ülbikud elavad alati sümbioosis anemoonkoralliga (actinaria). Üldiselt on ühe koralli juures monogaamne täiskasvanud meriroosahvenate (nii kole sõna ongi kahjuks) paar ja terve ports noori pudinaid.

Nüüd huvitavama osa juurde. Need pisikesed kalad on hermafrodiidi (protandrilised hermafrodiidi, kui täpsem olla), mis tähendab, et mingi hetk oma elust on nad isased ja mingi hetke emased. Protandriline (protandrous - ingl.k.) tähendab siis seda, et täiskasvanuks/suguküpseks saades on need pisikesed sõbrad isased ja hiljem saab mõnest õnnelikust emane. Soo vahetamise ja kasvu protsessi kontrollib dominantne emane, kelle taktikepi või selle puudumise all saab mõnest härrast proua. Kui dominantne emane nahka pistetakse või ta parematele jahimaadele siirub, siis saab suguküpsest isasest umbes nädalaga emane ja kõige suuremast noorest isasest suguküps isane.

Kuna tegemist on üsna territoriaalsete kaladega, siis ajavad nad jõhkralt oma anemooni juurest ära kõik, kes neile vähegi ohtlikud tunduvad. Vahel isegi näksavad kergelt, et sõnum ikka kohale jõuaks.

Tore, kui kogu aeg on külalisi. Esmaspäeval tuli Liisi Kairost ja laupäeval tulevad Mart ja Teele. Kü-la-li-sed-tul-ge-väl-ja!

Loading mentions Retweet

Tiivustatuna Kareli eduloost Beneath the Sea 2010 fotokonkursil (http://www.beneaththesea.org/photo_contest_2010.html) võtsin täna südame rindu, pistsin fotoka uude kesta, mida paar korda kindluse mõttes tühjana vee alla kaasa olin vedanud ja siirdusin vetesügavustesse. Enne tööd rapsides olin paari põõsa juures juba pildid välja mõelnud ja nüüd oli jäänud ainult vormistamise küsimus. Kui kõik head pildiideed nipsuga ka piltideks muunduksid, siis ma vist oleksin päris hea fotograaf juba.

Lisaks muhule ja paarile villile põse peal, mis tekkisid kokkupõrkel ühe suure-suure surnud koralliga, mis mulle miskipärast kahe silma vahele oli jäänud jõudsid merelt tagasi ka paar pilti. Täna ainult üks nendest.

Bigeye emperor (Monotaxis grandoculis)

Mõned aastad tagasi oli Tallinnas Alex Mustardi fotonäitus, kus oli üks sarnase mõttega pilt samas kalast. Need suurte silmade ja natukene jõmmi näoga kalad passivad üldiselt mõne lauge riffi või liivasema laigu kohal ja teevad näiliselt mitte midagi. Ega ma ka nendest suurt midagi ei oska arvata, kuna olgem ausad, nende hõbehall värv muudab nad teiste siin leiduvate kalade kõrval üsna tagasihoidlikeks. Samas on nad sellised muhedad, kergelt pohhuistliku olemisega tegelased, kellele ümbritsev justkui üldse korda ei lähe. Tegelikult on mul alati üsna hea meel neid kohata. Selline Loksa bussijaama tunne tuleb peale. Meil on seal selliseid kutte hulgim.

Loading mentions Retweet

Kairos on mee-le-tult tolmune ja seda tuleb silmadest, suust ja igast nahapoorist sisse. Autod on nagu sitikad risti-rästi ja pidev tuut on kõrvus. Kui Sa oled Kairos jalakäija, siis Sa oled mittekeegi. Vaata ise, kuidas saad. Politseinikud on lahked, seiskavad liikluse, kui proua tahab üle tee lukshotelli pissile minna. Tagasitulles seiskavad uuest liikluse. Pärast küsivad raha. Lahkuse eest raha ei anta. 

Jalgpall on elu. Pühapäeval kell 17:30 seiskus Kairos aeg, sest Egiptus mängis Ghanaga Aafrika rahvuste karikafinaalis. Turul tõmmati putkadele kate peale, taksode hinnad kahekordistusid, inimesed kogunesid ekraanide ette. Meie pagesime oma peatuspaika peitu, sest emotsiooni pealt on ennegi tänavatel mäsu puhkenud. 

 Turg on Kairos ilus. Mulle meeldib jalutada ja lihtsalt vaadata, vaatata ja vaadata. Ilusaid asju. Võib olla on mõnda neist mulle vaja. Enamasti mitte. Palju on ka koledaid asju - näiteks narmaste ja litritega mütsikesed ja trükitud kuldse sfinksiga öösärgid. Turul istusime kohvikus, tegime piipu ja vaatasime inimesi. L: "Ei tea, kas nad mingist vaimsete erivajadustega inimeste asutusest?" T: "Ei tea, ei ole vist, turistid ikka. Grupis tulid, hakkavad asju kokku ostma." 

Turismigrupis võib inimene pisut regresseeruda. Käid ühe inimese sabas, ise ei taipa, kus sa oled või millega tegemist on. Muutud totuks natukene. Ma ise muutun ka teinekord, mul on kehv ruumitaju. Võin rahumeeli absoluutselt vales suunas minema hakata. Õnneks on Markkol see osa ajust korras, milles vaimne kompass asub. (Markko kommentaar: See nüüd ei tähenda, et ülejäänud osad ei funksiks või peetusega oleksid. Loomulikult.)

 Ülejäänud paar pilti toredast nädalavahetusest ekspätt (Expatriate - mulle see sõna meeldib) Liisi ja tema egiptlasest mehe Rony juures Kairos siin. 

Loading mentions Retweet

Meie paarisrakend on siiski veel niivõrd enesele keskendunud, et isegi potilille või kuldkala eest hoolitsemine käib meile üle jõu, evolutsioonipüramiidi kõrgemate tasemete esindajatest rääkimata. Maailma näha, inimestega kohtuda, asju teha ja avastada, vot selleks on praegu paras aeg. Muidugi pisikesed riskid, küsitavused ja küsimused selles osas ilmnevad. Tuled töölt ära, üritad kogu oma eluks vajaliku seljakotti pakkida ja astud teadmatusse. Aga jänes šampust ei joo! Noh, ja tegelikult on kodutee alati lahti tallatud või lumest puhtaks roogitud, selle eest hoolitsevad juba kodused. Seega, kui eelmisel aastal samal ajal me alles mõlgutasime mõtteid, siis eile, 24.01.2010 kell 20:59 algas Suur Seiklus. Naispeaosatäitja - Tuuli aka Tults, meespeaosatäitja - Markko - aka Juno. Kõrvalosatäitjaid on mitmeid ja need alles selguvad, oleneb, kuidas elu läheb ...

Kõigepealt siis Egiptus, Sharm el Sheikh. Esimene maitseelamus, mida Mikk, Julia ja Mirjam mulle kingitud isikliku reisiretseptivihikuga soovisid, on mul juba käes. Ekslusiivne, saadaval Egiptuses, ei maksa midagi. Väike, tegelikult isegi mitte niiväga väike, tarakan naeratas oma tardunud naeratust (sest ta oli surnud) tassipõhjas kui ma oli sellestsamast tassist just kohvinautimise lõpetanud. Neetud tarakanid, nad teevad seda meelega! Muidu hoiavad peitu, sest nad teavad, et ma vihkan tarakane. Ja siis ootamatult, kui ma hetkeks valvsuse kaotan- näiteks eelmisel korral Hurghadas öösel magades ronis üks mul üle näo- hiilivad nad ligi. Midagi pole teha, kuidagi peame me siia “pisikesele” maalapile ära mahtuma. Mina ja nemad :)

Loading mentions Retweet