Ühel varajasel hommikutunnil tüürisime oma rolleri Gunug Kawi suunas. Mässisime peremehe antud sarongid omale ümber puusade ja hakkasime mööda mäekülge alla ronima. Sarongidega on üldiselt lood nii, et need tuleb igas vähegi pühas paigas ehk siis igal pool omale ümber mässida. Templitesse sisenemisel on veel mõned nõuded, mida tuleks austusest kohalike tavade vastu järgida. Õrnemast soost kultuurihuvilised peaksid oma puhkuse sättima nii, et päevad jääksid kas siis Bangkoki või Sulawesile või koju. Muidu on oht, et teie templituur võib kujuneda meessoost kaaslaste rolleri juures ootamiseks. Ja ärge arvake, et te saate salaja sisse lipsata, Suur Pealik teab kõike.

Gunug Kawi koosneb kümnest kivisse lõigatud pühapaigast (candi), mis asuvad sügaval jõeorus. Legendi järgi kraapis need kujud ühe öö jooksul kivisse hiiglane Kebo Iwa oma pisikeste sõrmeküünekestega. Ilmselt on viis jõe idakaldal asuvat seitsme meetrist kuju pühendatud kunigas Udayanale, kuninganna Mahendradattale, nende poeg Airlanggale ja tema vendadele Anak Wungsule ja Marakatale. Läänepoolsed neli monumenti on selle loo kohaselt pühendatud Anak Wungsu konkubiinidele.

 

 

 

Gunung Kawi lähedal asuvad Tirta Empuli pühad allikad. Juttude järgi pidavat neid kahte ühendama riisipõldude vahelt looklev pisikene jalgrada, aga kuna kell oli hommikul vara, siis ei õnnestunud meile peale kõrgemal riisiterrassidel hommikupesu tegevate tüdrukute kedagi muud teadjat silmata. Ja ega siis härrasmees kohe hommikul paljaid näitsikuid tülitama ei lähe ju. Nii kujuneski meie saatuseks see kilomeetrine ots rolleri seljas kulgeda.

Usutavasti on allikatel maagiline toime, mis jällegi tähendas, et tegemist on püha kohaga. Kuna praegu on käimas Galungani ja Kuningani püha ja allikad asuvad üsna tee läheduses, sis kasutasid paljud kohalikud võimalust, et pühas vees kerge kümbus võtta ja Suurtelt Pealikelt mõni tervist ja jõudu toov õnnistus kaasa haarata.

Kes jaksab naukene internetis sobrada, siis lugege sellise mehe nagu Soekarno Hatta kohta. Härral on Indoneesia iseseisvumisel käpp kõvasti mängus olnud. Loomulikult ei ole nii kõrge lennuga mehed kunagi head ainult ühes asjas ja nii on see ka härra Soekarno puhul. Tirta Empuli kohal kõrgus päris nägus ühekordne villa, mille tolleaegne juht ise olla kavandanud. Ilmselt mõtteg, et igal hommikul saaks vajadusel päevategemistesse väikese õnnistuse kaasa haarata. Või siis lihtsalt head vaadet nautida.

 

 

Yeh Pulu riisipõldude vahelt leiti 1925. aastal kahekümne viie meetri pikkune ja paari meetri kõrgune kivisse raiutud jutt. Seda mitte küll teksti kujul, aga piltidena. Ühe teooria kohaselt on tegmist stseenidega hindu jumala Krišna elust. Seina juures toimetab ja jagab õnnistust üks väga elegantne vanapaar. Tea kas teised olid kõik lõunal, aga jälle olime meie ainukesed, kes kõike seda toredust seal riisiterrasside vahel nautisid.

Külastamist väär on veel Neka kunstimuuseum Ubudi keskusest paari kilomeetri kaugusel. Väga ilusa aiaga muuseum annab üsna täieliku ülevaate Bali ja osalt ka Indoneesia maalikunsti ajaloost ja kujunemisest.

Ja siia lõppu üks pilt igapäevaelust. Vasakul Markko - rassib ja näeb vaeva, teeb rasket tööd ja tassib vett. Paremal Tuuli - on lihtsalt ilus.

Kuna kuulus motomees Indrek Till on mu lähisugulane, siis ma tahksin hirmsasti arvata, et minus pesitseb kustumatu ja avastamata motogeen. Kui heita pilk ajalukku, siis leiab sealt lebamise Tais kusagil kõrvaltänavas, peos ainult rolleri lenksu kummist käepide ja massin ise kraavis suitsemas, lamamine koos Luule Tulliga (Tults) Phuketil Chalongi ringteel, roller džentelmanlikult minu peal ja nii edasi. Eirates kõike eelnevat ja kuulates oma motogeeni rentisime rolleri.

Olles üsna varajase ärkamisega, mis on kindlasti tingitud ka tänu peremees Widja kukkedele, kes sarnaselt minu motogeenile on leidnud endasi viirpapagoigeeni otsustasime kõiki tähtsamaid templeid juba koiduvalguses külastada. Enamikes templite ja tähtsate kolosside juures olime ihuüksinda, kui välja arvata mõned tädid, kes pea peal betoonblokke tassisid või onud, kes muru riisusid.

 

Tempelid on siin üldiselt jalaga segada. Kohalikus keeles tähistab templit sõna pura, mis sanskriti keelest tähendab lihtsalt ruumi, mida ümbritseb sein. Olgugi, et enamjaolt on tegemist hindudega, siis päris hinduismist on asi sama kaugel Eesti mõõtkavas nagu Tallinn Tartust. Kühvliga on siia sisse segatud erinevaid animismi vorme ja see väljendub ka küla erinevate tähtsate templite asetuses. Igas külas on vähemalt kolm templit. Kõige tähtsam, pura puseh paikneb paikneb küla mägede (kaja) poolses osas ja on pühendatud küla rajajatele. Küla keskel asub pura desa, mis on pühendatud külakogukonda ja selle igapäeva elu kaitsvatele hingedele ja mis mis peaks olema kõige päikesetõusu (kangin) poolsem tempel. Kõige mere (kelod) poolsem tempel on pura dalem, kus on au sees kõik surnud. Lisaks nendele kolmele on igas kodus, igas ümbruskonnas ja igas muus võimalikus kohas oma tempel.

 

 

Pura Besakih asub Gunung Agungi mäe jalamil on kohalike jaoks nii oluline tempel, et seda nimetakse austavalt Ematempliks. Kahekümne kolmest templist koosnev kompleks asub väga ilusa koha peal, aga nagu kõikide vähegi turiste ligi meelitavate objektidega gloobuse peal on ka see koht elevandi naha ja kõva närviga inimestele. Igal sammul üritas mõni isehakanud giid meile selgeks teha, et just tema on see, kes meil täielikust õnnest veel puudu on ja kui meil juhtus juba õnn olemas olema, siis ilma temata ei saavat me nii ehk naa templitesse sisse. Mul läheb sellise jama peale seeditud toit soolikates nii keema, et tahaks kellelgi silmi peast ära kraapida. Aga pühas kohas ei ole viisakas nii teha ja nii surusimegi hammaste krigisedes ennast "üliharitud" kuid kahjuks kamba peale ainult nelja inglise, kahte prantsuse ja kuute saksa keelset sõna rääkivast giidikarjast läbi ja suundusime templite poole.

 

 

Kuna Bali keskosa on 318meetri poegadele ja tütretele juba vaat et Himaalaja, siis ajasime rolleri kuumaks ja pigistasime sellest viimast. Saime vihma ja külma, pilvi ja päikest, hingeauru päris näha ei olnud, aga palav ka väga ei hakanud. Ma ei ole küll väga mägistes piirkondades Kesk-Aasias veel käinud, aga müts maha kõrgel elavate rahvaste ees. Igasugune tegevus, mis rannikul elavaid ja kõrvast liiva urgitsevaid hõimuvendi isegi mõtlema ei sunni on kõrgel üks suur ettevõtmine. Ja ma ei räägi praegu Balist vaid ikka kõrgetest-kõrgetest kohtadest.

 

Riis on elu. Riisipätsikesi ohverdatakse iga päev, riisist tehakse soolast toitu, riisist möksitakse kokku erinevaid magustoite, hea õnne toomiseks kleepis üks tädi meile kusagil külavaheteel paar riisitera isegi otsaette. Tundub, et hingedele ka riis meeldib, sest inimesed on rõõmsad. Ja rõõmsad on nad sellepärast, et hinged on rahul nagu peremees Widja tähtsa näoga seletas. Ja siis laginal naeris.
Riisiterrassid on ka üks ütlemata hästi toimiv süsteem. Kuna riisipoisid tahavad kasvamiseks palju vett, siis voolab ülemise terrassi täitudes vesi alumisse ja sealt aina edasi ja edasi. Lisaks kõhu täitmisele on riisi istutamisel ja korjamise külas ka väga sotsiaalne funktsiooni. See tegevus ei ole ühe mehe show nagu Tõnu Aare one man band vaid nõuab kogu kogukonna panust.

Järgneb...

Juhtus siis meiega nii, et kolisime umbes viis päeva tagasi läbuselt Kutalt natukene sisemaale Ubudisse. Jalutasime suud ammuli mööda tänavaid ja arutasime omavahel, et miks need kohalikud pikkade pambusritvadega (penjor) mässavad, neid ilusti dekoreerivad ja maja ette sätivad. Kuna seljakotid olid üsna rasked, siis lendasid bambuskaikad peast kus see ja teine ja majutusime maalikunstnik Widja majja. See, et me kunstniku juures elame ei ole ilmselt väga suur näitaja, sest vähemalt siin ümbruses tembeldab iga mees ennas mingit liiki kunstnikuks - üks teeb maalitööd, teine puutööd, kolmas elutööd.

Widja, lahke ja tore mees jõudis umbes paari minutiga meile ära rääkida oma eluloo, selle, et algamas on suur Galungani ja Kuningani püha ja ka selle, et homme paneme sarongid selga ja läheme templisse palvusele ja püha vett tooma. Nonoh, egas midagi. Kui pealik ütleb, et on minek, siis on minek.

 

Galungani päevad on juttude järgi Bali hindude üks kõige olulisemaid religioosseid pidustusi ja leiab aset iga 210 päeva tagant. Kümne päevaste pidustuste käigus tähistakse korra (dharma) võitu korratu (adharma) üle. Kohaliku legendi järgi valitses sajandeid tagasi Balit julm ja halastamatu türann nimega Mayadewana, kes keelas ära kõik religioosed pidustused, lõhkus templeid ja karistas kõiki, kes tabati hindu jumalaid kummardamas. Tema valitsemise ajal tabas saart katk ja näljahäda, maa ei andnud saaki ja jõed kuivasid. Tavaliselt ju juhtub pahade valitsemisajal ikka nii.
Kuna rahvas on siin sõbralik ja armastab festivale ja pidutsemist, mis on üldiselt seotud religiooniga, siis selline keelav korraldus ei olnud kellelegi väga mokka mööda. Väidetavalt kuulis tormide ja sõja jumal Indra Balilt salaja teele saadetud palveid ja tuli oma armeega Mayadewanale tuult alla tegema. Suurte lahingute käigus leidiski õel türann oma otsa sisemaal Gianyari küngastel. See juhtus Pawukoni kalendri üheteistkümnenda nädala rebol ehk siis kolmapäeval. Korra võit korratu üle.

Lisaks sellele usuvad Bali hindud, et kümne päeva jooksul tulevad lahkunud pereliikmete hinged maale. Nende tervitamiseks ja pirtsakamatega rahu sobitamiseks puhastatakse templeid, tehakse erilisi annetusi ja katsutakse neile igat pidi meelt mööda olla.

Hommikul pühitsesid Widja ja tema naine maja erinevaid nurki, käsikisid meil ennast põhjalikult pesta ja aitasid sarongid selga. Sõitsime Püha Ahvide Metsa kõige pühamasse templisse, millel nimeks Pura Dalem Agung (surnute tempel). Esialgu tundus, et tegemist oli tavalise külakogunemisega, mis lihtsalt leidis templis aset. Kõik ajasid juttu, naersid ja paigutasid oma ohvrikorve siia-sinna. 

Ühel hetkel, ilma mingi märguandeta olid kõik, kaasa arvatud meie krapsit maas istukil ja ilmselgelt oli algamas palvetegevus. Üks tore tädi eraldas Tuulile banaanilehtedest korvikese, mille sees oli paar lilleõit ja suitses viirukiküünal.

Palvetegevusest me väga osa ei osanud võtta, aga istusime vaikselt oma kohtadel ja jälgisime, kuidas isegi nelja või viie aastased lapsed korralikult ja andunult vanematega kõik rituaalid kaasa tegid. Ühel hetkel oli platsis tädi püha veega, pritsis seda kõikidele pähe ja sama kiiresti nagu kogu riitus algas see ka lõppes. Nüüd algas koordineerimatu mäsu, sest oli saabunud hetk, mil koju kaassa võtmiseks hakati püha vett jagama. Ja oligi kõik. Igaüks läks rõõmsalt oma koju, pühitses oma kodust templit, tegi riisist erinevaid magustoite ja pidutses edasi.

Lapsed haarasid kätte erinevad muusikariistad, kaks vapramat pakkisid ennast kuumust trotsides notsut meenutavasse draakonikostüümi ja hakkasid tänaval ukselt uksele kolistama. Kogu ettevõtmine sarnanes natukene Mardipäevale.

Meie olime pühitsetud ja õnnistatud ja lasime peremehe tehtud riisimagustoitudel hea maitsta :)

Järgneb...

Bangkokil on  eriline lõhn. Iga kord lennujaamast või mõnest vastikult konditsioneeritud bussist välja saades tungib see lõhn ninna ja mässib endasse iga viimse kui retseptori, mis lõhnatajuga tegeleb.

Segu suurest linnast, jõest, templitest levivast viirukisuitsust, higist, naeratustest,  leitsakust, niiskusest, musttuhandest erinevast tänavatoidukärust, puuviljadest, lilledest, tuk-tukidest, autodest, munkadest ja keelest, kus R-tähe hääldamine on kaelamurdev ülesanne ütleb ilmeksimatult, et sa oled jõudnud Aasiasse.

Lisaks lõhnale on Bangkokil ka maitse. Ilmselt üks maailma parimaid maitseid. See toit on nii värske, et kui tänavamüra ei oleks, siis kuuleksid kindlasti juba pannil säriseva galangi või plastlaual korvis vedelevate idude kasvamist. Lisaks värskusele ja tohutule maitsete kompotile saab iga sööja tasuta kiirkoolituse, kuidas kogenud käed tunde järgi süüa teevad - peotäis siit hunnikust, natukene seda põhjamaa pojale tundmatut rohelist, nõks sealt, kulbitäis seda leemekest ja valmis. Igas vormis ja olekus kana, kala, liha, nuudlid, riis ja loomulikult värsked mahlad. Otse sinu silme all muunduvad kaks prisket draakonivilja suurde klaasi paksuks plödiks või kukub paari osava matšeetelöögiga kookosel ots ära ja sinu ülesandeks jääb kogu see kraam suurima heameelega omale sisse luristada.

Paari Bangkokis aklimatiseerutud päeva jooksul leidsid oma tee me halastamatutesse kõhtudesse mitmed kalapallid, kanavardad, grillitud kaheksajalad, erinevat värvi karrikastmed, tarakanid, nuudlisupid, nuudlisupid, nuudlisupid, kühvlitäis riisi, krevetid ja lõpetuseks loomulikult kõikide toitude kroon - kleepuv riis mangoga.

Nüüdseks oleme oma kergelt ülenuumatud kehad Balile lohistanud ja katsume siinsetest asjadest sotti saada.Kuumus ja niiskus võrreldes Bangkokiga on kraadi võrra nõrgemad, aga endiselt ilutseb kohe pärast plätade jalga panemist särgil mehine higilärakas ja soolased nired voolavad mööda käsi alla.  Täna pidi aset leidma üks lootustandev tööintervjuu, aga härra kontakt teatas, et tal on väga kehva olla. Mina kahtlustan palmiviina, aga eks ta ise teab paremini. Kohtumine lükkus sujuvalt homse hommiku peale.

Lootused Maldiividele kohe avatavasse ökoresorti tööle saada kustusid taaskord viimase kahe kandidaatpaari konkurentsis. Juba mitmendat korda oleme jõudnud päris lähedale, aga midagi on ikka puudu jäänud. Aga lõppude lõpuks peab ju keegi teine ka olema, kõik ei saagi essad olla.

Halva üllatusena lõi jalaga alla poole vööd Indoneesia ruupia kurss. Kui umbes kuu aja eest maksis 10 000 ruupiat umbes 11 krooni, siis praeguseks hetkeks on kurss tõusnud 13 krooni peale. Siinkohal on mul jällegi kahtlused võtmesõnadega euro ja Kreeka, aga väga vabalt võivad mu kahtlused ka täitsa alusetud olla. Teine variant on lihtsalt see, et Indoneesia ruupia on üks ütlemata kõva valuts.

Üldiselt on praegu edasiste plaanide kohta üsna äraootavad seisukohad. Vaatame, mis homne töövestlus toob ja siis mõtleme oma imelisi mõtteid edasi. Umbes nagu Samuel Vesipruul.

Kinkisin oma pilpaks kantud punased crocsid eile ühele rollerijuhile ja ostsin uued plätad, mille peal ilutseb suur kiri "swallow". Loodetavasti ei too see mulle mingeid ebameeldivaid sekeldusi kaela.

Õlu on siin veel lahjem lurr, kui kõik Singhad ja Changid Taimaal. Nimeks Bintang ja tuleb nagu sellele kandile kohane suures 0,66 liitrises ämbris. Mis siinset kliimat arvestades on ilmselge rumalus. Valida on kahe variandi vahel: kas liisunud lõpp maha kallata või kogu õll ahvikiirusel omale sisse ajada. Esimest nagu teha ei tahaks, teise tagajärjed on sellised nagu allolevast Bangkoki kodutänaval Soi Rambuttril tehtud videost näha võib :)

Nagu kohe näha võite on lisaks lalinale videos ka jupike kultuuri. Sattusime Chinatownis puhtjuhuslikult mingile teatri-tantsu-kurask-teab-mis etendusele. Ilmselt olime meie seal tagatoas palju suuremad vaatamisväärsused, kui maalitud nägudega poisid laval, aga ärgu nad arvaku, et meil huvitav ei olnud.

Update 1 - videot kahjuks ei n2e. Interneet venib siin nagu tatt ja ilmselt j22ksin homsele kohtumisele hiljaks, kui seda videot [les prooviksin laadida.

Teie aga olge ikka tugevad ja hoidke latti kõrgel!
Meiega saab järgmised kaks kuud ühendust Indoneesia numbril +62 81 353 091 939

Update 2 - Ma olen surfihunt. T2nase p2eva saldoks h66rutud k6ht, villis nibud ja 50 000 ruupiat trahvi, mis tuli kaasa murtud lua uimega. Aga - ma sain lauale. Korduvalt. P2ris suurte lainetega.