Möödunud aasta algas uue algusega- uus väljanägemine, uus pesitsuspaik, uus elu. Kannapööre oli juba mõnda aega plaanitud ja võib olla, et pöörane ja ebamõistlik, aga värksendav ja väljakutseid esitav kahtlemata.  Egiptus pani mu kannatuse proovile. Ma ei ole väga temperamentne...

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et 2010 oli üsna edukas aasta.Seda enam vähem kõikidel rinnetel. Põhimõtteliselt olen ma endiselt seisukohal, et kõik inimesed on head ja nendega saab asju ajada. Aasta esimesed neli kuud Egiptuses õpetasid karu moodi kannatust ja jätsid omanikuta...

  Ühel varajasel hommikutunnil tüürisime oma rolleri Gunug Kawi suunas. Mässisime peremehe antud sarongid omale ümber puusade ja hakkasime mööda mäekülge alla ronima. Sarongidega on üldiselt lood nii, et need tuleb igas vähegi pühas paigas ehk siis igal pool omale ümber...

Kuna kuulus motomees Indrek Till on mu lähisugulane, siis ma tahksin hirmsasti arvata, et minus pesitseb kustumatu ja avastamata motogeen. Kui heita pilk ajalukku, siis leiab sealt lebamise Tais kusagil kõrvaltänavas, peos ainult rolleri lenksu kummist käepide ja massin...

Juhtus siis meiega nii, et kolisime umbes viis päeva tagasi läbuselt Kutalt natukene sisemaale Ubudisse. Jalutasime suud ammuli mööda tänavaid ja arutasime omavahel, et miks need kohalikud pikkade pambusritvadega (penjor) mässavad, neid ilusti dekoreerivad ja maja ette...

Bangkokil on  eriline lõhn. Iga kord lennujaamast või mõnest vastikult konditsioneeritud bussist välja saades tungib see lõhn ninna ja mässib endasse iga viimse kui retseptori, mis lõhnatajuga tegeleb. Segu suurest linnast, jõest, templitest levivast viirukisuitsust...