Maldiividel on sukeldumine terve teadus. Üks asi on see, et sa oskad enda ja teistega vee alla toime tulla, saad vee alla, suudad kontrollida oma ujuvust ja pärast tuled elusa ja tervena vee peale. See kõik on lihtne. Aga siin tuleb rinda pista hoovustega. Ei ole olukorda, kus Sulle ei mõjuks mõni hoovus. Hoovused võivad sind tabada eest ja tagant. keerutada sind "whirpoolis" (pesumasinas), suruda vastu korallseina või imeda Suurde Sinisesse. Hoovuse tugevus varieerub kergelt märgatava (lihtsalt olenevalt "sõidsuunast" on kas pisut raske või hoopis kergem ujuda) selgelt tajutava (uhad vastu hoovust hing paelaga kaelas) kuni meeletuni (veevool rebib maski eest ja regulaatori suust ja näpuotsa nahast on ribad järgi kui üritad mõnest korallijupist kinni hoida). Hoovuse tugevus ja suund võib hetkega muutuda, kuid võib ka püsida tunde. Tavaliselt toimivad mitu hoovust korraga, mis võivad üksteist võimendada, kustutada või lihtsalt maailmatuma segaduse tekitada.
Selleks, et meie ja mõned uued töötajad veel asjadest aimu saaksid, käime me juba kogenud instruktoritega koos merel ja mitmendat päeva käivad intensiivõppe korras treeningsessioonid.

 
Päev algas ebaõnnestumisega. Pidulikult paati astudes pudenesin kai ja paadi vahele. Päris vette ei plartsatanud, see oleks ikka täielik plamaaž olnud. Laevapoiss püüdis mu kinni, ise lõin küüned paadi serva ja pääsesin sinikates jalgade ja täkkega varbas.
Enne sukeldumist teeb instruktor vähemalt ühe, aga kui vaja siis ka neli hoovusekonrolli. Sellest oleneb, kas üldse on mõtet vette minna ja kui on, siis kust vette hüpatakse,mis suunas mööda riffi ujutakse, kus välja tullakse jne, jne. Hoovuskontrolliks hüppab instruktor snorkeldamisvarustuses vette ja hindab hoovuse suunda ja tugevust. Vot sel momendil ilmnesid minu raskused, kitsaskohad ja puuduäägid. Esiteks, koht, kus hoovuskontrolli tehakse peab olema väga täpselt valitud- kindel punkt atollist väljas või atolli viivas kanalis sees. Mulle tundus kõik üks sinine paljude saartega ja esialgu oli raske aru saada, kas ma nüüd siis asun atollis sees või olen välja jõudnud. Hüppame siis sisse ja hakkasime hoovuse suunda hindama. Seda tehakse kalade ujumissuunda jälgides- kalad ujuvad või "seisavad paigal" näoga hoovusele vastu. Minu arust ujusid kalad väga erinevates suundadades. Või siis polnud ühtegi kala näha. Hurraa! Leidsin ühe suure kala, kes selgelt passis ühes suunas- ilmselt on hoovus siis vasakule? Paraku leidus järgmisel hetkel teine kala, kes passis selgelt vastasuunas. Keeruline.
Veelgi keerulisem on paati tagasi saada, sest ega keegi lihtsa hoovuskontrolli pärast ei hakka redelit vette kolistama. Ennast tuleb ise paati vinnata, Mul oli koolis pallivise selge "2". No mitte kuidagi ei vinnanud ma ennast üle paadiääre. Siplesin nagu vesikirp abitult vees. Õnneks halastas jällegi üks paadipoiss, kes ulatas abikäe ja vinnas mind paati. Siiski ei sujunud kõik filigraanselt, aelesin tükk aega nagu hüljes paadipõhjas enne kui lestastatud jalgadele sain. Ja kogu see piinlik vaatemäng kordub oma neli viis korda päevas, sest just niisama palju tuleb käia hoovust tšekkamas ja niisama palju on vaja ennast paati vinnata. Vahepeal on paat mitu tiiru ümber oma telje teinud ja minul suunataju läinud  pabinaga meelest pühitud, kuhu see hoovus siis lõpuks suundus. Kogu aeg peab valvel olema!

NB! Pildil olevast redelist saan ma vabalt üles nagu näha!
 
... jätkub