Ei ole üldse lihtne vee all põnevaid asju leida. Jah, kirevaid koralle ja värvilisi kalu näeb igaüks ja on pisut naljakas neile eraldi näpuga näidata. Igaüks näeb niikuinii.  Tõeline sukeldumisgiid leiab asju, mida muidu ei näe- skorpionkalu, ghost pipefishe, pisikesi krabisid ja krevette ja molluskeid ja mikroskoopilisi nälkjaid. Minul see pisikeste asjade leidmine hästi välja ei tule. Esiteks ma ei näe neid ja teiseks mulle ei jää meelde, kus nad täpselt olid. Nimelt osad eriti nõutud kamuflaaželajad (näiteks lehtkalad) on tegelikult üsna paiksed, mis tähendab, et kui ta kord juba  leitakse, siis järgmine kord samasse kohta sukelduma minnes on üsna tõenäoline, et too olend heas usus ikka samas kohas kükitab, kuigi tema peidupaik on saare sukeldumisistruktorite hulgas juba laialt teada. 

Lehtkalad on siin staarid, sest ta on tegelikult kala, aga näeb välja nagu puuleht ja kui teda ei tea, ega siis ei oska vaadata. Kõik teavad (ja muidugi lakkamatult räägivad sellest),  kuskohas ja mis sügavusel ja millise korallitüki otsas üks või kaks neist passib. Ega igas kohas pole, ainult spets kohtades, kus teatakse, et on. No ma püüan ka meelde jätta ja siis teinekord neid ka leida teiste kirjelduste järgi, et kus ja mis,  aga vee all tunduvad kõik korallitükid üsna sobivad ja sarnased ja tavaliselt ma neid lehtkalu oma sukeldumisbriifingutesse ei põimi, sest üsna tõenäoline on, et ma seda üles ei leia. Aga! Vanasõnad ei valeta ja vanad eestlased teadsid, millest räägivad. Eile Madivaru thilal muretult klientidega sukeldudes tabas minu "kotkasilm" korallitükil pruunika ja üsna piraka leaffishi.  Vaarus teine uhkes üksinduses ühelt küljelt teisele ja sai üsna mitme sukelduja perekonnaalbumis ehk aukohale. Vot saite nüüd! Minu leitud! 

***

Maldiivide tollitöötajad vaesekesed on vist küll viimsegi eneseväärikuseraasu minetanud. Ei suutnud nad kuidagi ilmselt kiusatusele vastu panna, sest kui me oma postipaki lahti koukisime, siis  sõber Helenilt sooja südamega saadetud jõulupiparkookidest oli järel ainult auklik kilekott, pisike kribal küpsist ja veidi puru. Sõin küpsiseraasu ära ja sain aru küll, miks amtenikel küpsiste inspekteerimine "käest ära läks".  Noh, vähemalt nii lahked nad olid, et jätsid meile veidi "Kasekese" komme ja tüki martsipani.