Tulin äsja oma esimesest iseseisvalt 2-tank sukeldumiselt, mis tähendab, et ühe ja sama sukeldujate grupiga tehakse järjest kaks sukeldumist. Vahepeal muidugi kohane pinnaintervall, mis möödub mõnusasti paadis õõtsudes. Plaani sai võetud silmipimestav Anemone Thila ja kurikuulus Kuredu Express.

Päev algas pisikeste tehniliste viperustega ja kujunes ebaõnnestumiste jadaks. Esiteks ei õnnestunud mul korralikult GPSi käivitada. Tallasin erinevaid nuppe, aga õiget pilti ette ei saanud. Küsimuse peale, kas kapten oskab thila ka ilma gepsuta üles leida sain vastuseks küll heatahtliku, kuid mitte väga lubava naeratuse. Lõpuks mingi ime läbi see õige pilt GPSle siiski ette manati. Telefon, millega ma pean sukeldumiskeskusesse oma minekust ja tulekust raporteerima otsustas pillid kotti panna. Jäi siis raporteerimata. Anemone Thila'le (thila kohta võite lugeda Markko eelmisest postitusest) kohale jõudes nähtavus just silmipimestav ei olnud. Või siis just oli, sest vee pealt küll midagi paista ei olnud. Ütlesin kapten Abdullale, et ma panen varustuse selga ja tema järgigu GPSi ja kui õige hetk käes, siis hüppan, kütan vee alla ja paigaldan ajutise poi, tulen uuesti üles ja siis saavad sukeldujad ilusasti üksteise järel poinööri mööda thilani laskuda. Paat keerutas oma kümme korda ümber oma telje, kord tundus thila ühel pool paati, kord teisel pool olevat. Lõpuks ma hüppasin. Pläraki hakkas regulaatori tagavaraots jooksma ja ei allunud mingitele tavapärastele esmaabivõtetele. Hetkega oli paak 50 baarini jooksnud. Midagi, ronisin paati tagasi, balloon vahetusse ja uuele katsele. Sukeldujad istusid nagu tibud õrrel, sest briifingus olin ma sõnad peale lugenud, et mingit jokutamist ei ole. Teist katset päädis õnneks õnn, 6 meetrini laskudes hakkas terendama thila siluett. 10-liikmeline grupp sai samuti kenasti alla ja järgmised 60 minutit vee all laabus õnneks juba mõnusasti suurt anemoonide välja nautides. Kuni alustasime turvapeatust (iga sukeldumise lõpus tehtav 3 minutiline peatus 5 meetri sügavusel, et võimaldada kehal kudedesse kogunenud lämmastikku väljutada). Poi! See tuleb ju üles tuua, sest nii õhkõbluke nöör 3kilost ankruks seatud raskusvöö üles tõmbamist küll välja ei kannata. Pidin 13m peale uuesti laskuma. Kogu üles-alla rabelemise peale plinkis kell mulle 3 lisaminutit ja balloon oli peaaegu vaakumisse imetud. Lõpuks laenasin ühelt sukeldujalt pisut õhku ja nii me seal 5 meetri peal- temal käes massiivne fotokaamera, minul 3 lisakilo- siis kõõlusime. Kui lõpuks oli turvapeatused tehtud ja aeg üles tulla, siis  oleks paat meid kahte äärepealt alla ajanud, sest hoolimata hoolikast jälgimisest ilmus see eiteakust meie peade kohale. Siiski õnnestus meil tervete peadega pinnale manööverdada. Pärast esimest sukeldumist olin ma üleloomulike pingutuste tõttu juba rampväsinud. Pugisin oma kolm tükki banaanikooki ja kulistasin ilget lahustuvat kohvi peale, sest ees ootas Kuredu Ekspress, mis on kuulus oma salakavalalt muutlike hoovuste, kuid ka möödakruiisivate haide poolest.

Tegemist on nurgasukeldumisega (osa rifist paikneb kanalis ja osa on ookeanile avatud), mille peensustest Markko teile üsna pea pajatab. Laias laastus on alati eesmärgiks suured kalad ja pea alati tegemist tugevate hoovustega. Loomulikult peab instruktor enne sukeldujate sisse hüppamist hoovuste suunda ja tugevust kontrollima- hüppad snorkimisvarustuses vette ja piided pinnalt, mis suunas kalad ujuvad. Vastavalt siis hoovuste "kombinatsioonile"- kanalihoovus, kas atolli sisse või välja ning välisrifi hoovus, kas paremale või vasakule- otsustab instruktor, kust sisse hüpata, kus haisid passima jääda jne, jne. Üsna mõnus, kui hoovused jooksevad ühes suunas- välisrifil kanali suunas ja kanalis atolli sisse või siis kanalist välja ja välisrifil kanalist eemale. Keeruliseks läheb kui hoovused jooksevad näiteks kanalisse sisse ja kanalist eemale e. niiöelda vastassuunas. No loomulikult nii just tänasel õnnistatud pärastlõunal need hoovused otsustasid hoovata. Sellisel juhul tuleb jõle täpselt üles leida kahe hoovuse vaheline split-point, kus haid tavaliselt passivad ja kus sukeldujad peavad sisse hüppama. Muidu pühib kumbki hoovus sind õigest kohast  minema ja kogu rõõm jääb olemata. Split-pointi leida pole üldse kerge, eriti minul. Mingi uskumatu ime ja õnne läbi ma siiski selle koha üles leidsin ja kui kõik 10 sukeldujat alla kimasid, siis tervitasid meid ka 5 haipoissi, kes üha uuesti ja uuesti meie peade kohale ilmusid. Nii kaua kui sukeldumiskompuutrid lubasid, püsisime split-pointis ja kruiisisime siis juba välisrifile.
Mina ei tea, kas nutta või naerda, sest kokkuvõttes olid kõik rahul ja logiraamatud kahe kena sukeldumise võrra rikkamad. Aga glamuurselt bikiinides mööda paati patseerides, end muretult laintesse heites ja naeru lagistades klientidega flirtides ning noobleid kokteile limpsides kogu see rõõm mulle ja meile kätte küll ei tulnud!