Pisikene Suzuki Kitana, mille tahaistmel me nagu kokkuvolditud taskunoad istusime vedas meid Lomboki saare põhjaosas asuvasse Senaru külla üsna õhtuhämaruses. Kolmetunnine sõit paduvihmas (kui siin sajab, siis sajab nii, et piisad teevad haiget) algas sellega, et auto kõige olulisem ja üks viimaseid töötavaid elemente - juhi poolne kojamees lõpetas tegevuse. Amordid, kolmas käik ja muu selline luksus olid juba varem maha kantud. Tultsil õnnestus miskit moodi terve tee magada, mina pidin kogu aeg neelatama, muidu oleksid neerud suu kaudu armatuurile hüpanud.
Majutusime emailsiniste seintega külalistemajja ja endalegi ootamatult olime andnud nõusoleku kohe järgmisel hommikul mägimatka alustamiseks. Eesmärgiks 3726 meetri kõrgune riikliku tähtsusega küngas Gunung Rinjani.

Markko. Edasi kirjutab Tuuli

 
1. päev
Puuviljasalat ja omlett  hinge alla tõmmatud, kotid seljas, varbad teibitud, kopsud mäeõhku ja hing hakkamist täis ootasime oma küüti ja reisiseltskonda. Ootasime tunnikese. Egas vulkaan eest ei lippa.

Matkaseltskond: vastarmunud mesimummid Nat ja Pearl, rahuise Vunts ja Blondie, kõikides maailma kohtades käinud prantslane Nicolas, hullupilguga I'm-bored-let's-go seljakott viltu seljas Räss ja kaks lubivalgeks pleekinud juustega eestlast. Lisaks kolm ilmselgelt keskmisest kõrgema hemoglobiinitaseme, titaanist sääremarjade ja terasest õlgadega kandjat ning üks samade parameetritega giid. Nägime oma high-tech seljakottide, matkasaabaste ja pealampidega kohalike varbavaheplätudes ja põlvpükstes mägikotkatse kõrval nooblimad välja, kuid looduslik kohastumine ja geneetilised eelised võimaldasid neil siiski meiega bambuskepi otsa kilenööriga kinnitatud 25kg-sed kandamid õlul, sammu pidada.

Matk alata! 600 m merepinnast kõrgemal mööda mägiseid niitusid, lehmasitahunnikuid ja soomesaunasarnast kliimaolustikku trotsides. Räss pani kohe ees minema, esimese hooga kukkus peaagu jõkke ja astus oma päikseprillid puruks. Mul tõmbas esimese 15 minutiga matkakaaslaste valitud tempo hinge paelaga kaela ja selja märjaks. Hoidsin kandjate ligi, et vähemalt teelt ei eksiks. Aga vaated olid tasase põllupeenra ja "kuid-siiski-kenad-männid-ja-kuused-kased ka" loodusolustikuga harjunud põhjamaa tütardele-poegadele justkui pildikesed muinasjuturaamatust.

Esimene laager püstitati vahetult enne ööpimedust Gunung Rinjani kraatri servale. Saatemeeskond valmistas meile kosutava õhtusöögi riisist, nuudlitest ja juurvildaribalatest. Pistsime sisse, mis muud, õige matkasell ei virise. Magustoiduks tee või kohv. Paar tükki (k.a. mina) võtsid lolli peaga tee, teetolgutisi oli kambapeale üks ette nähtud. Nicola kraamis seljakotist välja nelgimaitselised suitsud. Kõik proovisid pisut ja magus maik oli hää. Räss tõmbas ühe 2tunnise otsa veel üksi pimedas ülespoole, läks vaatama, kas laavat juba näeb. Siis kõik magama. Mõne tunni pärast hakkame tippu vallutama.
 

1 päeva statistika:
Algus: kell 9:00 600 m merepinnast Sembaluni mägikülakeses.
Kõndimine: 5 tundi
Olustik: mäginiit ja 45 kraadi ülesmäge.
Lõpp: 2639 m merepinnast, laagriplats vulkaanikraatri äärel.

Jatkub...