Ega meil siin külalisi tihti ei käi. Siiamaani pole täpsemalt öeldes ühtegi käinud. Aga nüüd tuli! Lausa kolm korraga- Ülar, Kariina ja Laara Tartust. Nemad on siinmail juba tegelikult enne mitmeid kordi käinud, Ülar lausa kümme korda. Külalised kodumaalt tõid meile mitu karbitäit vürtsikilu, pätsi rukkileiba, kangi täissuitsuvorsti, Kalevi kommi ja šokolaadi ja martsipani. Osa sellest olid muidugi Markko ema-isa maitsev saadetis. Aitäh! Pool on juba otsas.

***

Ei ütleks, et ma nüüd hirmasti tahaks kellegiga eesti keeles rääkida, saab rääkida iga päev omavahel küll ja küll. Ei saa ka öelda, et musta leiva pärast kedagi tapma läheks või vürtsikilust und näeks (kaerahelbepudrust siiski mõnikord). Aga toredate inimestega on igati tore juttu puhuda, koduseid uudiseid kuulata, maailmaasju arutada ja sukeldumiskogemusi jagada. 

***

Kuna väiksed lapsed sukeldumas ei käi, eriti viieaastased ja Laara on just viieaastane, siis tegeleb Laara siin saarel muude asjadega. Ülar ja Kariina tahavad sukeldumas käia, vähemalt korra päevas. Väikeseid lapsi ei saa aga üksi jätta. Ülar ja Kariina käivad siis vaheldumisi sukeldumas. Aga vahest aitame meie Markkoga Laarat hoida, siis nad saavad koos minna. Eile mängis Markko kolm tundi loomakaarte (mängureeglid jäid pisut segaseks) ja käis laguunis snorkeldamas.  Mina mängisin täna vees sebrat ja siis metskitse, keda tiiger taga ajab, jõin liivast tehtud mahla-vee-kohviautomaadist erinevaid jooke ja paigutasin merekarpe ja veega täidetud liivalohku (akvaarium!), kus elasid muide ka väikesed kalad. 

Kuigi külalisi nagu öeldud tihti ei käi, saabuvad aeg-ajalt siia kaugesse maailmanurka südantsoojendavad tervituskaardid. Üks neist pildil sõber Stasilt.