Kairos on mee-le-tult tolmune ja seda tuleb silmadest, suust ja igast nahapoorist sisse. Autod on nagu sitikad risti-rästi ja pidev tuut on kõrvus. Kui Sa oled Kairos jalakäija, siis Sa oled mittekeegi. Vaata ise, kuidas saad. Politseinikud on lahked, seiskavad liikluse, kui proua tahab üle tee lukshotelli pissile minna. Tagasitulles seiskavad uuest liikluse. Pärast küsivad raha. Lahkuse eest raha ei anta. 

Jalgpall on elu. Pühapäeval kell 17:30 seiskus Kairos aeg, sest Egiptus mängis Ghanaga Aafrika rahvuste karikafinaalis. Turul tõmmati putkadele kate peale, taksode hinnad kahekordistusid, inimesed kogunesid ekraanide ette. Meie pagesime oma peatuspaika peitu, sest emotsiooni pealt on ennegi tänavatel mäsu puhkenud. 

 Turg on Kairos ilus. Mulle meeldib jalutada ja lihtsalt vaadata, vaatata ja vaadata. Ilusaid asju. Võib olla on mõnda neist mulle vaja. Enamasti mitte. Palju on ka koledaid asju - näiteks narmaste ja litritega mütsikesed ja trükitud kuldse sfinksiga öösärgid. Turul istusime kohvikus, tegime piipu ja vaatasime inimesi. L: "Ei tea, kas nad mingist vaimsete erivajadustega inimeste asutusest?" T: "Ei tea, ei ole vist, turistid ikka. Grupis tulid, hakkavad asju kokku ostma." 

Turismigrupis võib inimene pisut regresseeruda. Käid ühe inimese sabas, ise ei taipa, kus sa oled või millega tegemist on. Muutud totuks natukene. Ma ise muutun ka teinekord, mul on kehv ruumitaju. Võin rahumeeli absoluutselt vales suunas minema hakata. Õnneks on Markkol see osa ajust korras, milles vaimne kompass asub. (Markko kommentaar: See nüüd ei tähenda, et ülejäänud osad ei funksiks või peetusega oleksid. Loomulikult.)

 Ülejäänud paar pilti toredast nädalavahetusest ekspätt (Expatriate - mulle see sõna meeldib) Liisi ja tema egiptlasest mehe Rony juures Kairos siin.