Ei ole siin midagi, et meie elu on üks lust ja lillepidu. Nüüd on käes. Haigusevimm on sees. Mul oleks nagu suur paks müts peas ja kõrvad on eriliselt "helikindlad"- kõik inimesed räägivad tasase maheda häälega ja üsna sageli ei saa aru, mida nad räägivad. Nina kaudu õhk sisse-välja ei käi, kui, siis suure punnitamise peale. Markkoga pole lood paremad. Kõrvade tassakaalustamine valmistab ka pinnal 1 atmosfääri juures tõsiseid raskusi. Muidugi ei tähenda see, et saame ennast sirakile visata ja tööst kõrvale hiilida. Mina lihvisin eile pool päeva erinevate lihvimismasinatega varustuseruumi puureste, mis uuesti värvimisse lähevad ja millel umbes 10  aastakäigu lakikihti peal. Lihvimimasinad- nii keskmise suurusega "lihvimisvöö" kui peenemat sorti pisem lihvimisaparatuur-, usaldas töödejuhataja Adam minu kätte uskumatu usalduse märgina, tavaliselt antakse ainult tükk liivapaberit. Ilmselt oli kohe näha, et tegemist on ehitaja tütrega. Teise poole päevast lugesin ma lattu saabunud maskirihmasid. Vahepeal "highlightisin" vildikaga varustuse rendipaberite peal olulisi kohti ja rentisin snorkeldamisveste välja. Vot selline tööpäev.
Homme kui arstionu meid veel vette ei luba asume võib olla sukeldumisülikondi üle lugema, maja ümbrust riisuma või mängime varustuseruumis nagisid.