2. päev

 

Äratus kell 2:30 öösel, tassike teed ja mõni küpsik energiavaruks, tipupapud jalga, pealamp otsaette ja veepudel kaenlasse. Gunung Rinjani vallutamine võib alata. Räss mässis endale magamiskoti ümber puusade, sest tal ei olud peale kulunud dressipluusi ja katkiste teksade soojemat riietust võtta. Algul hoidsime üksteise ligi, aga õige pea selekteeris füüsiline vastupidavus, valitud tempo, rahvuslik kuuluvus, tipuvallutajate omavaheline suhteseis töö sektsioonideks. Mul vedas. Mul on püsisuhe. Ma ei oleks muidu sinna saatana vulkaani otsa elu sees jõudnud, sest ma oleks lihtsal enne surnult maha kukkunud! Algul olid mättad ja mullane kallak, millest tuli ennast üles vinnata. Siis kiviklibu ja kamakad, millest üles ronida. Siis tuhapudru, mis tähendas liikumist kaks sammu edasi ja üks tagasi. Siis jälle kiviklibu, mättad, tuhk, kamakad, tuhk, mättad, kamakad... Kolm tundi kottpimedas aina üles, üles ja üles ... Hõre õhk pani hingeldama nagu kopsuhaige nii, et tegime iga natukese aja tagant peatuse, et pulss stabiliseeruks ja hingeldamine vähegi taanduks. Külm hiilis kontidesse. Markko andis kaasavõetud tagavarasokid mulle käte otsa, mis tegu vähemalt käpuli liikumise veidi lihtsamaks. Mul oli jaks ammu viimseni välja pigistatud, külm higi voolas  mööda meelekohti ja otsaesist kraevahele ja hing ei olnud mitte paelaga kaelas vaid lohises niidi otsas kolkadi-kolkadi mööda kivikänkraid järgi. Aina üles üles, üles... Viimased 500 meetrit vedisin ennast käpakil 10sammu, paremate intervallide ajal isegi oma 32sammu, kaupa üles. Ma ei ole elu sees midagi nii rasket teinud ja üksi ei oleks suutnud ka seekord! Aga peale 3tunnist eneseületust vinnasime oma väsinud füüsilised minad vulkaani tippu, tõusev päike silmist vastu helkimas.    

Laskumine oli juba lust ja lillepidu eelnevaga võrreldes. Ees ju ootamas kosutav hommikusöök, terendamas baaslaager, ümberringi tõusva päikese sära ja hingematvad vaated. "Patseerisime" rõõmsalt oma kahe tunni jagu vulkaanimäest alla, mis siis, et just äsja oli pisar pingutusest silmis. All ootaski meid hommikusöök, kuid kulutatud energiavaru see nüüd küll korvama ei küündinud. Terve, kuid siiski tibatilluke banaanipannkook!? Arvestades asjaolu, et seljataga viietunnine tipuvallutus ja ees ootamas umbkaudu oma kuuetunnine matkapäev. Aga Jonn meie matkaseltskonnas õnneks kaasa polnud saanud, pool tunnikest võtsime istest ja mis sa siis ikka muud kui edasi!

Taas laskumine. See sõna kõlab lihtsalt, aga tähendas seekord mööda kivikamakaid allapoole ronimist, hüppamist, vedimist ja vinnamist. Jäime Markkoga minu aeglasema liikumiskiiruse tõttu teistest pisut maha. Lohutasin ennast sellega, et mina ju kannan ise seljakotti ja mina ju pole enne mägedes käinud. Aga ega kergemaks seepärast ei läinud. Ikkagi oli neetult raske. Kergemaks tegi ikkagi see kui me kahekesi aeg-ajalt murumättal või mõne suurema kivi juures pisut puhkasime, kui mõtlesime sellele, et varsti-varsti oleme kohal ja kui tuletasin endale meelde, et me siiski oleme siin ju kahekesi, ma pole üksi. Ühiste jõududega jõudsime kolme tunni pärast 1700 meetri kõrgusel asuva kraatrijärve ja kuumaveeallikate manu. Kohe riided seljast ja vette!

Mu jalad meenutasid liigendkohtadega makarone. Ilmselgelt on liigendkohtadega makaronidel paha käia. Aga ega transportteenust keegi ei pakkunud.  Edasi ja igaüks ikka isee-enda kondiaurul kolm tundi tõusujoones. Rada peitis endas mitmeid ohte- kitsuke teeriba, kohati varisevad kivid, kivikamad, praod ja lõhed, libedad mudakallakud... Väike vääratus väsimusest värisevate jalgadega ja heal juhul väänad hüppeliigese, halvimal juhul kukud kolinal sügavikku. Hinge kippus tüdimus, pettumus ja vaata, et paras ports meeleheidet, sest jäime teistest jälle oma poole tunni tee jagu maha.  Niipalju kui ma oma äärmises võhiklikuses siiski "matkateooriast" tean, peaks matkagiid pisutki teadma, kus tema grupi liikmed asuvad? Hoiatama ohtude eest? Tegema tihedamini puhkepeatusi? Ootama mahajääjaid järgi? Mõtlesin endamisi ja aega mõelda oli-  no mida küll Mann sellise asja peale kostaks või kuidas Andres Sepp neid asju siin korraldaks. Süvari paneks otse läbi kogu raskuste. Tema on minust muidugi sadaseitseteist korda tugevam ka.
Kui mu meeleseisund lähenes väsimuse tõttu juba absurd-pooletoobisele ja jäsemed liikusid vaid automaatselt ennast ja seljakotti ülespoole vinnates, jõudsime lõpuks kohale. Raja lõpus ootas meid giid rõõmusõnumitega, et kuna laagriplatsil puudus vesi ja lõkkematerjalitagavara, siis pame veel oma 20 minutit edasi liikuma. Siis polnud enam vahet! Liigume. 20 minutit liikumist möödus nagu lennates (kohatu võrdlus!) tunniga.

 

Viimane pilk telgiuksest avanevale vaatele ja silmalaod loojusid koos psühhedeelise päikseloojanguga.

2 päeva statistika:
Algus: kell 2:30 öösel 2639 m merepinnast Gunung Rinjani jalamil.
Kõndimine: 11 tundi
Vahepeatus: vulkaanijärv ja soojaveeallikad- 1700 m merepinnast
Olustik:  45 kraadi ülesmäge ja alla mööda tuharada; kivikamakad, järvekallas, mullamättad, paksu võsa, kiviklibu ja lahmakaid.
Lõpp: 2641 m merepinnast, laagriplats vulkaanikraatri äärel.

Järgneb....