Ei, tegemist ei olnud uue moehullusega  sukeldumismaailmas. Ei, ma ei käinud seal kalu vaatamas. Ma käisin seal oma tervist taastamas pärast 4päevast liveaboardi trippi, mille jooksul tegin 14 tavapärast, plaanilist ja probleemivaba sukeldumist. Mis siis juhtus?

Püüan selgitada. Kui me käime sukeldumas, siis meie keha kogub endasse lämmastikku (kuna seda on gaasisegus, mida vee all hingame nõksu vähem kui 79%).Oma olemuselt inertne gaas tekitab lämmastik tänu rõhuerinevustele meie vereringesse mikroskoopilisi mullikesi, mis pärast sukeldumist ajapikku kaovad. Tavapäraselt on need mullikesed ohutud ja me ei saa arugi, et kehas midagi teisiti oleks. Kui aga mullid, mis tekivad, kuidagi vereringes kogunevad või on nad millegipärast liiga suured, võivad nad tekitada ummistusi ja see on üsna ohtlik. Sümptomite spekter on lai alates peavalust, väsimusest kuni halvatuseni ja äkksurmani. Dekompressioonihaiguse või kessoontõve vältimiseks ongi sukeldumisel ette nähtud igasugused reeglid- vee all tohib olla ainult teatud aja, pinnale tõus peab olema aeglane, sukeldumise lõpus tuleb teha turvapeatus ja sukeldumiste vahepeal  peab olema teatud aeg, et kehal oleks aega lämmastikust mingil määral vabaneda. Kui päevas tehakse mitu sukeldumist, siis aga keha kogu lämmastikust lahti ei saa ning mida sügavamale läheme, seda rohkem lämmastikku kehasse ladestub. Tavaliselt, kui neid turvareegleid järgida dekompressioonihaigust ei saa. Aga! Siinkohal küll kohatu võrdlus, aga kui piisavalt palju loteriipileteid osta, siis lõpuks võidki võita, nii võib ka dekohaiguse saada "lihtsalt niisama". Rolli võivad mängida igasuguste asjaolude kokkulangevus, mis üksikuna võttes ei ole riskitegurid, aga koosmõjus tekitavad riski- naissugu, 4 sukeldumist päevas, üsna sügavad sukeldumisprofiilid, sukeldumine õhuga, väsimus, jne, jne. Ühesõnaga peale viimast sukeldumist tekkisid mulle üsna tüüpilised kerge dekomprsioonhaiguse nähud- vastik peavalu, nägemise virvendamine, üldine halb enesetunne ja lööve kõhul ja jalgadel. Alguses ma ei tihanud sellest teada anda. Peale minu töötasid laeval veel kaks giidi-üks neist divemaster ja teine juba kogenud instruktor. Pean tunnistama, et ma ei julenud "tühjast tüli teha" ja nende juurde minna. Pealegi olime me kohekohe sadamasse jõudmas. Kui me sukeldumiskeskusesse jõudsime, siis läksin siiski oma ülemuse ja Markko juurde ja ütlesin, et midagi kahtlast on minuga lahti. Kohe helistati kohalikule vastavale spetsialistile ja tema kinnitas, et tegemist on tüüpilise dekompressioonihaiguse sümptomitega. Kohe helistasime ka kindlustusse (seda peab tegema, muidu nad ei kanna kulusid) ja ma sõitsin Phuketi rahvuvahelisse haiglasse. Seal vaatas mind arst läbi, selgus, et mul oli ka kõigele lisaks  kerge tasakaaluhäire ja arst diagnoosis dekompressioonihaiguse. Raviks sellise haiguse puhul on rekompressioon, mis tähendab, et inimene viiakse uuesti kunstlikult rõhu alla  (seda tehakse spetsiaalses kambris) ja siis peab hingama 100% hapnikku seal rõhu all. Puhas hapnik kiirendab mullikeste lahustumist ja sümptomid kaovad üsna kiiresti. Aga see ravi on pikk. Esimene sats on 5,5 tundi ja teise korra sain järgmisel päeval 2,5 tundi. Kambrisse tuleb kaasa kambrisaatja, kes hoolitseb patsiendi eest ja paigaldab hapnikumaski. Kambrisse minnes tuleb eemaldada kõik, mis vähegi süttida võib, sest puhas O2  on plahvatusohtlik- ehted, meik, sünteetikat sisaldavad riided. Selga saad puhtast puuvillast hõlstid ja siis sa seal pikutad lavatsil, hapnikumask peas ja kuulad oma hingetõmbeid. Õnneks on Phuketi Rahvusvahelise Haigla rekompressioonikambris võimalik vaadata filme. Kahe raviseansi peale sundisin ma oma kambrikaaslast ja kambrisaatjat vaatama oma 15 osa "Sex and the City" seriaali. Siinkohal, suursuur tänu Simone Reymenanstile, kes mind haiglasse toimetas ja minuga esimese raviseansi veetis ja pärast veel enda juurde koju ööbima viis. Aitäh Patrick Schindlerile, kes Phuketi Rahvusvahelises Haiglas mind vastu võttis, kogu kindlustuse paberimajanduse korda ajas ja ravi juhtis. 

Siit ka tarkusetera, sukeldujad! Hankige endale korralik kindlustus, mis katab dekompressioonihaiguse raviga seotud kulud. Minu ravi 1 tunni hind oli umbes 800 €. Puhtalt kambriravi kestis 8 tundi. Ilmselt ei ole te seda summat oma reisieelarvesse planeerinud. Laske kindlustusel need kulud kanda. Kindlustusmakse pealt kokku hoitud raha võib pärast pudi-pudina tunduda ja õnnetus ei tule kunagi sobival hetkel. 

Olen oma lugu pajatanud kõigile, kes on küsinud. Uskumatu kui palju on neid, kes hakkavad siis omakorda pajatama oma kogemustest. Paljudel sukeldumisprofessionaalidel on olnud oma lühema või pikema karjääri jooksul dekompressioonihaiguse juhtum kas endal või mõnel oma klientidest. Kas see tähendab, et tegemist on nn kutsehaiguse ja paratamatusega? Või ollakse hooletud? Vist nii ja naa? Igal juhul on hea, et räägitakse. Salatsemine ja valehäbi ei aita kogemusest õppida. Minu jaoks kinnitas see kogemus teadmist, et sukeldumisega kaasnevad teatud riskid ja meil peab see kogu aeg kuklas koputama.  Kõik see, mida sukeldumisebaaskursusel ja jätkukursustel ohutuse kohta õpitakse ei ole sukledumisinstruktori jonn, sukeldumiskeskuse rahaahnus või argpükside mõttetu siblimine. Jah, igal sukeldujal peab olema oma kompuuter; jah, nitroxiga (hapnikuga rikastatud õhusegu) sukeldumine aitab säästa Su keha liigsest lämmastikust; jah, sügavale sukeldumise tarvis on vaja septsiaalset väljaõpet ja turvaprotseduuride kasutamist jne.  Pean ütlema, et olen näinud uskumatult lolle inimesi, kes riskivad mõttetult iseenda ja teiste eluga pidades reegleid mittemillekski. Mõelge, ma isegi ei pidanud neid reegleid rikkuma! 

Noh, nüüd ma siis olen kuus nädalat "kuival" s.t. enne sukelduma minna ei tohi. Tööandja oli nii lahke ja pakkus mulle seniks tegevust kontoris. See mõjus mu psüühilisele seisundile halvasti. Nüüd olen ma õnneks vees tagasi ja viin inimesi snorkeldama. Koos vaatame kalu, kilpkonne ja ilust värvilist veealust maailma pinnalt, "ohutust kaugusest". 

--------------

Nope, it's not a new thing for fashion victims in the diving world. Nope, I didn't go there to look nice fishes. I went tree to restore my health after a four day liveaboard trip where I made fourteen normal dives without breaking any rules and being conservative. So, what went wrong?

I'll try to explain. When we go diving then our bodies accommodate some extra nitrogen that we breathe in because it makes up the major part (almost 79%) of the air that we breathe in. Due to the changes in surrounding pressure there will be small nitrogen bubbles in our tissues when we surface from the dive. Usually harmless most of the bubbles will disappear in bout six hours after the dive and we don't even realize that there was something different in our bodies. When those bubbles forma a party in Your bloodstream or they are too big for some reason then this can create blockages and can be even lethal. Symptoms are broad: ranging from headaches to paralysis and death. That's why there are a firm set of rules when You go diving - You can stay underwater only a certain period of time, ascent speed has to be very slow, You have to make a safety stop at the end of the dive and You have to stay on surface certain amount of time in between dives. When doing multiple dives a day there will always be some excess nitrogen in the body and at the end of the trip You need some time off-gassing. 

When You follow these rules You're relatively safe. But! Not the best comparison but if You keep buying lottery tickets You'll eventually win something. And it's the same thing with decompression sickness. Many things that separately are not that bad will form a mix that puts You in the risk group - being a female, four dives a day, deep profiles, diving with air, fatigue etc etc. 

I developed some mild symptoms after the last dive - a nasty headache, blurred vision, nausea, and a rash on my belly and legs. At the beginning I didn't want to tell anybody and anyway we we're already back on the pier. Back at the diving center I went to my boss and Markko in the tech-shop and told them that something weird is going on. They did run couple of tests, called immediately a specialist and he confirmed that it is really a decompression sickness. We also called the insurance right away (You have to do that otherwise they don't pay for Your treatment) and I headed to the International Hospital in Phuket. The doctor over there confirmed everything and ran some additional tests, I also had problems with my balance. The treatment is recompression in a special chamber and breathing cycles of pure oxygen because oxygen helps to get the bubbles out of Your system. The veer gone already soon after the beginning of the treatment but the treatment itself is long. First "round" lasted for five and half hours and second one two and half. There's also an attendant in the chamber who takes care of the patient and helps them with the oxygen masks. You have to remove everything that can cause some kind of reaction with oxygen, rings, make-up, clothes made of synthetic material. You'll get Your cotton pinafore on and off You go in the tube. You lay there with Your mask on and count Your breaths. For my good fortune the hospital in Phuket has an almost cinema like system installed. During the two treatments I forced my co-patients and the attendants to watch 15 episodes of "Sex and the city". The biggest hugs go out to Simone Reymenants from Blue Label Diving who helped me to Phuket and attended the first treatment in the chamber and Patrick Schindler from SSS Phuket who helped to deal with the insurance and was in charge of the treatment. 

Here are some words of wisdom my dear divers! First, get a proper insurance. One our of my treatment did cost 800€ and I'm quite sure You didn't plan more than six thousand euros worth of treatment to Your holiday expenses. Let the insurance cover everything. After that the amount of money paid to insurance companies doesn't seem that big. 

I've told my story to everybody who asked and what hast turned out is that there are incredible amount of dive professionals with same or even worse stories. Does it mean that it is a thing that hits You anyway sooner or later? Or are professionals careless? I think so and so. At least it's a good thing that people talk and don't keep it as a secret. For me everything confirmed my beliefs that there are certain risks associated with diving and You need to think about those risks. Always. 

Everything that You learn in Your very first diving course and in the next ones also is not being told You because the instructor want's to make profit on You or the dive center want's to get their  certification levels up. Yes - every diver needs to have a computer and they need to know how to use it, yes - it is safer to dive with enriched air, yes - You need special training for diving deep. I have to stay that I've seen amazingly stupid people who risk with their health by treating the rules like they didn't exist. And I didn't even had to break any rules!  

Now I'm on dry land for six weeks. My employer offered me a job in the office. This was not good for my mental state of mind. Lucky for me I'm back in the water and taking people out snorkeling. We look at the fishes, turtles and colorful reef from the surface, from the safe distance.