Robust Ghost Pipefish (Solenostomus cyanopterus)

Ma leidsin ise oma päris esimese sellise kala kaks aastat tagasi Indoneesias. Iga kord järgmise paarikümne sukeldumise jooksul käis mu sabakondist jõnks läbi, kui kusagil riffi peal merirohutükikesi nägin. Loomulikult ei õnnestunud mul tookord ühtegi kala rohkem leida. Seda kuni juuli keskpaigani.

Umbes viis nädalat pesitsesid meil siin kai ääres kaks sellist isenditepaari. Esimest korda nägin neid kõige ebasobivamal hetkel - tegin esmataseme sukeldumiskursust viieliikmelisele briti perekonnale. Mu energiliste viibete, sõrmega vehkimise ja kaugele kõlavate karjete peale vaatas pere viiest liikmest neli mind nagu pidalitõbist ja oli valmis esimesel võimalusel veest lahkuma, et sukeldumiskeskuses instruktori vahetust nõuda. Üks sai aru, et tegemist on võibolla mingit sorti huvitava elukaga. Vist. See polnud ka päris kindel.

Et pitser "ladvast raagus" oma hea nime ja vaimse tervise lahtrist kustutada lõpetasin galantselt kohustuslikud harjutused, kamandasin kogu pere pinnale ja pidasin paari minutilise loengu nendest maskeerumismeistritest. Kõik noogutasid. Vist said aru. Ja isegi kui ei saanud, siis olid piisavalt taktitundelised ja ei hakanud mu vaimse tervise oletatavaid puudujääke sukeldumiskeskuses teiste ees kõva häälega lahkama.

Need lehetükikest meenutavad, umbes kümne sentimeetri pikkused kalad veedavad enamuse oma elust pea alaspidi liivastes laguunudes ja riffide madalamates otstes. Kui te nüüd väga täpselt seda esimest pilti vaatate, siis näete, et nende suud on evolutsiooni käigus sellise asendi jaoks üsna sobivaks muutunud. Kui ei näe, siis vaadake pilti lähemalt, mitte ärge ainult noogutage ja arvake, et ma päevad läbi vees nähtamatuid Toskaana juuksenõelasid taga ajan.

Vaadake seda pilti nüüd eriti tähelepanelikult palun, sest seal on päris ausalt kala peal. Ja mitte keegi ei tohi naerda.Tegemist on Antennariidae perekonda kuuluva konnkalaga (Frogfish).

Minu arvates on selle kala näol tegemist ühe kõige võimsama näitega kohandumisest ja evolutsioonilisest arengust, et tulla toime ette antud või peale sunnitud keskkonnatingimustega. Nende ebaharilikul väljanägemisel on kaks eesmärki - kiskjate ees varjumine ja enda saakloomadele toidu mängimine. Etoloogias nimetatakse sellist käitumist agressiivseks mimikriks. Iga pisem kala üritab teha kõik endast oleneva, et ise kõhu täis saaks ja vähemalt täna kellegi teise kõhutäiteks ei satuks. Lihtne ja loogiline. Aga millist taktikat kasutades nad enda kõhtu täidavad! See on võimas. Minu tehtud pildilt ei ole väga hästi näha nende otsaesisel olevat "liigliha" või kasvu, mida kala oma saagi peibutamiseks kasutab, aga uskuge mind, see on seal. Sellest ka kala teine rahvapärane nimi - anglerfish.

Tiitliheitluses läheb minu hääl ilmselt sellele kalale. Nad on võimelised jäljendama peaaegu igasuguseid mereelukaid või objekte (no päris kilpkonna või vaalhai kuju nad võtta ei oska) ja teevad seda üsna usutavalt. Kuna nende kehal puuduvad soomused, siis kehvema maskeeringu korral süüakse nad lihtsalt ära ja seda ükski täie mõistuse juures olav kala omale väga lubada ei saa.

Kui juba keha moondamiseks läks, siis täie rauaga. Ma usun, et enamik meist on vähemalt korra kalal käinud ja püütud kala käes ka hoidnud. Vahet pole, kas ise püüdsid või lippasid kiirelt rimisse ja võtsid kalaletist kõige suurema ja priskema isendi. Suure tõenäosusega hoidsite te kala käes nii, et sõrmed olid tugevalt lõpusekaante alla surutud. Selle kalaga te nii teha ei saa, sest tema ilma kaaneta asuvad meie mõistes küünarnukkide peal. Just nimelt meie mõistes, sest lisaks kõigele eelnevale imelikule ei ole tal ka traditsioonilisi küljeuimi vaid pigem sellised taandarenenud käpakesed, mille peal ta mitte kõige suuremat kiirust arendades päevast päeva ringi tallab.

Mis ma oskan öelda? Maailm on imeline ja inimene ei ole kindlasti looduse tippsaavutus. Mõned nendes elukatest, keda me siin igapäevaselt kohtame olid juba dinosaurustega suured semud ja näevad ka täna samasugused välja nagu siis, kui nad T-rexidega patsu lõid. Nad olid juba siis täiuslikud. Kahjuks võib üks liik selle täiuslikkuse jäädavalt lõpetada.

Võibolla tänu sellele blogile ja nendele kirjutistele muutub vähemalt ühe inimese suhtumine loodusesse. Kui me Tultsiga suudame läbi oma lugude vähemalt seda ühte inimest veenda, et tegemist on millegi väga väärtuslikuga, mida tasub ja peab hoidma, siis on meie tööd ja tegemised vilja kandnud.

Mart alustas nädalavahetusel quotistade tsitaadirevolutsiooni - www.quotista.com. Panen siia lõppu ühe tsitaadi Baba Dioumilt, Senegali poeedilt ja ökoloogilt, mis loodetavasti ka meie tegevust iseloomustab. Tsitaat on pärit 1968 aastal New Delhis IUCN'le peetud kõnest.

In the end we will conserve only what we love;

we will love only what we understand;

and we will understand only what we are taught.