Ärkasin eile hommikul ja olin nii hakkamist täis nagu oleks just terve pesakonna lõvidega maadelnud. Ilmselt oli põhjust ka, sest mulle oli usaldatud paat koos virna sukeldujatega, kes kõik tahtsid hirmsasti meid viimasel ajal atolli loodenurgas lõbustanud vaalhaisid näha. 

Hommik oli paljutõotav. Kõik astusid täpselt õigel ajal ja ühte sammu paadi poole, kapten Adam koos meeskonnaga nokitses äraseletatud nägudega dhoni kallal, mina tseremooniamesitrina andsin viimaseid juhtnööre stiilis mida võtta, mida jätta. Vaikselt andsime otsad ja töristasime suurte seikluste ja ootamatute kohtumiste poole. Päike oli just tõusnud, kell oli natukene peale kaheksat ja tuul puhus läänest. Sukeldujatele see väga midagi ei öelnud, aga mind pani tuule suund natukene muretsema, kuna piirkond, kus kalamürakaid näha lootsime oli täies hiilguses just nendele tuultele avatud. 

Esimese tunni ja veerandi jagu sõitsime atollis sees, jõime lahustuvat kohvi ja sukeldujad kuulasid mu sütitavat loengut teemal "kuidas käituda, kui kohtad vaalhaid". Ootusärevus ja tuule tugevus hakkasid vaikset tuure üles võtma. Paratamatult jõudis kätte ka hetk, kui meie lootsik võttis suuna ühele pisikesele kanalile, et atollist välja sõita. Ja pidu algas! Lained muutusid aina teravamateks, kuna tuul ja kanalihoovus liikusid teineteisele vastassuunas, võimendades mõnele juba niigi ebameeldivat loksumist. 

"Raisk, ega seiklused ei peagi kerged olema" mõtlesin endamisi ja ronisin dhoni katusele koos ühe laevapoisiga, et vaalhaidel ikka silm peal hoida. Õnneks oli sellel päeval loodus ka korra meie poolt ja tuul keeras kergelt.  Meie potentsiaalne kalakoht oli nüüd Kanifushi saare taga pooleldi varjus. Kindlasti olid need vaalhaid kusagil seal, aga just selle pooleteise tunni jooksul, mis me Diddhu saare tagust kammisime peitsid nad ennast kusagil ja kihistasid naerda, suured loivad suu ees. 

Kuna olime tavapärastest sukeldumiskohtadest üsna kaugel, siis valisin esimeseks vette minekuks ühe tundmatu, aga üsna ohutuna näiva välisriffi, briifisin sukeldujaid sellise koha põhiolemusest ja kargasime vette. Võrreldes sellega, mis meid päeva teisel sukeldumisel ees hakkas ootama oli tegemist suisa paradiisiga. Kui teine sukeldumine mängust välja jätta, siis oli lihtsalt üks keskmisest märksa sitem sukeldumine. 

Kuna vaalhai otsingud ei kandnud endiselt vilja ja tühjad kotid püsti ei seisa, siis oli paras aeg hiliseks lõunaks Diddhu saarel. "Lohutusauhinnana" suutsime koos laevameeskonnaga ühest laguunist neli toituvat mantat välja peilida ja välkkiirelt kuulasid kõik sukeldujad loengusarja teist osa alapealkirjaga "kuidas käituda, kui kohtad mantat". Tegemist oli ilmselgelt päeva tipphetkega kõikide jaoks, sest kui tihti sa ikka mantadega vees ringi solberdad. 

Julge hundi rind on karvane. Või vähemalt nii nad ütlevad. Minu oma väga ei ole, aga ega see siis ei tähenda, et ma julge hunt ei ole. Jonni jätmata suunasin paadi samasse piirkonda tagasi, natukene oli veel aega ja mulle tundus, et nüüd õnn pöördub. Raugematu hooga lähenes kell poole viiele, meid ootas ees kahe tunnine tagasitee ja teine tunnine sukeldumine. Teoreetiliselt pidi see kõik toimuma veel enne poolt seitset, kui päike horisondi taha kaob. Lõpuks olin sunnitud looduse võimu tunnistama ja vaalhaid jäidki sellel korral loivad suu ees sügavikku kihistama. Suunasin paadi kodusaare poole ja valisin teise sukeldumiskoha. 

Nagu veel vähe oleks, siis sain nüüd hakkama millegagi, mida suudaks ainult sügavalt alaarenenud nahkhiir. Ma ei tea, kui mitu miljonit viimast aastat on päike läände loojunud ja kui mitu sukeldumist ma viimase paari nädala jooksul atolli sees olin teinud ja veenudnud, et nähtavus just kõige šikimate killast ei ole. Nagu pooletoobine valisin teiseks sukeldumiskohaks just selle pea ainukese, mille idaküljel sukeldutakse ja.... ära arvasite - loomulikult asus see keset atolli. Madalalt liikuva päikese kiired jäid riffi ääre taha kinni, jättes kõik sukeldujad varju ja nähtavus oli sama halb nagu klimbisupi sees. Täiuslik lõpp täiuslikule päevale. Kui see oleks võimalik olnud, siis oleksin peale sukeldumist häbist läbi paadi põhja vajunud ja mõned sajad meetrid paadist eemal saareni kroolinud. 

Mis teha, halbu päevi peab ka olema ja alati ei saagi päike mu ereda nimbuse pealt tagasi helkida. Looduse vastu loomulikult ei saa, aga oma rumalaid vigu oleks tulevikus küll targem vältida. 

Õnneks pole need samad sukeldujad minusse veel usku kaotanud. Homme võtan kogu pundi sappa ja üritan neile natukene pisemaid haisid näidata (initsiatiiv oli nendepoolne). 

Kuulmiseni homme!