Kuna puhkepäevasid ei ole siin just jalaga segada, siis tuleb kõik süllekukkunud vabad hetked väga täpselt planeerida. See tähendab enamjaolt kõrgemat matemaatilist arvutust, mis kellaks äratus panna. Peale seda teeb elu omad korrektuurid ja juhtub see, mis just sellel päeval juhtuma peab. 

Benoitil oli ka vaba päev ja mingit vigurit pidi oli ta suutnud kõikidele selgitada, kui võimas purjetaja ta on. Selle tulemusel oli meil vaba voli ühele kaldal muidu nii nukralt seisvale katamaraanile ja ei läinudki kaua, kui kõik oli valmis ja võtsime suuna saarest eemale. Umbes kolmveerand tunni pärast maabusime naabruses Huravali saarel, ujusime, jalutasime ringi, sõime õuna ja snorkeldasime ühe tohutult suure ja uudishimuliku emase mantaga. 

Tagasisõidu hetkeks oli igasugune tuul meie maailmanurgast nagu peoga pühitud. Keerasime niipidi ja naapidi, pingutasime purjesid ja tegime kõikvõimalikke trikke, mis erinevatest tarkades õpetussõnadest ja kursustest meeles olid. Ei aidanud miski. 

Nagu vanasõna ütleb: kui ei võta pea, siis võtavad jalad. Sedapuhku võtsid käed. Kapten Tuuli hoidis tüüri ja meie Beniga lamasime teine teisel pool paati ja andsime nagu noored olümpiavõtjad kätele valu. Vähemalt jõudsime oma jõududega tagasi. 

Siit loo moraal: Tehke trenni, siis saate iga ilmaga purjetama minna!

---

Since off-days are rare then it means that they need to be meticulously planned. Usually this kind of planning involves a higher mathematical calculation of what time to set the alarm clock. After that the life makes it's own correctures and what has to come comes. 

Benoit had also an off-day and somehow he managed to convince everybody that he is the god of sailing. As a result we could take out a catamaran out that otherwise looked so sad on the beach. It didn't take long to make everything ready and off we headed to nearby Huravali island. It took us about 45 minutes to get there. We swam, walked around the island, ate apples and snorkeled with a rather curious gigantic female manta ray. 

By the time we had to head back even the smallest gust of wind had left this corner of the earth. We turned this way, turned that way, tightened the seals and tried all tricks we knew. Nothing helped. 

But like the saying goes: When the head is not up for it the feet are (or something like that). This time it were not the feet but the hands. Captain Tuuli had a firm grip of the rudder and me and Ben were swimming like young olympic winners. At least nobody had to tow us back. 

The morality of the story: Do Your workout then You can take the catamaran out with every iimaginable weather!