Kümme päeva tagasi istusime Kuala Lumpuris ootusärevalt lennuki peale ja kapten võttis suuna India ookeanis asuvale saarteriigile nimega Maldiivid.

Putkat meenutavasse lennujaama jõudsime keset ööd, esitasime koos teiste India ja Bangladeshi töölistega uhkelt oma tööload ja olimegi kohal. Nagu juba mainitud, siis on tegmist pisikestest ja imepisikestest saartest koosneva riigiga ja lennujaamast pealinna Malesse saamiseks lunastasime omale ühe dollari eest koha veetakso peal.

Enamikele lennukis olnud jaapanlastele tulid riigi erinevates otstes asuvatest resortidest kiirpaadid järgi ja nii kadusidki kõik pilusilmad kiirelt India ookeani öösse. Meie jäime Tartu suuruse kirju pealinna hotelli, et hommikul arstlik kontroll läbida ja siis edasi oma saare poole suunduda.
Nagu ühes E-tähega riigis, kus enne töötasime, nii on ka siin oma ajaarvamine. Kokkulepitud 9:00 muutus sujuvalt 10:30ks ja olime sunnitud aidsi-testi, pikkused, kaalumised ja pangaarve avamise tegema jooksuga. Selgus, et mina olen ametlikult arvatud pikkade inimeste kategooriasse, sest mul on nüüd pikkust 177 cm ja vererõhk on ka normi piires.

Vesilennukite angaari juures selgus, et meid lennutama pidanud Twin Otter on liiga raske, mis loomulikult tähendas, et pikemad inimesed (mina ja Tults) koos oma kodinatega jäävad maha. Pärast viietunnis vegeteerimist ja üsna tõsist tormiilma ilmus välja uus lennuk, mis pisikese vahepeatusega meid siiski sihtkohta viima pidi. Rulleerusime vee peale ja ... keerasime otsa ringi. Torm oli liiga kõva. Tegime angaaris järjekordsed kohvid paljasjalgsete pilootidega ja ründasime uuesti. Seekord edukalt.

Tuleb tunnistada, et selline lendamine oli minu jaoks päris uus ja huvitav kogemus. Esiteks lendasid piloodid samasuguse gps-seadme järgi nagu mul kodus on, teiseks luges üks nendest enamuse ajast mingit juturaamatut ja lappas ajakirju ja kolmandaks põrutasime täie hooga ühest vingest vihmavalingust läbi. Ohutusejutus pöörati põhitähelepanu sellele, et lennu ajal ei tohi suitsu teha ja väga ei soovitata ka aknaid avada. Lõppes see kõik sellega, et maandusime saarel nimega Royal island ja piloodid teatasid, et ilm on kohe nii sitt, et me oleme sunnitud siin ööbima.

Ilmselgelt olid nad ise sellega väga rahul ja nagu hiljem selgus, siis ei teinud see ka meile halba. Mina näiteks käisin üle mitme kuu sooja dušši all ja ka kohas, mida teie vanniks kutsute. Viimasest korrast võib vabalt aasta möödas olla.

Järgmisel hommikul ei liikunud vihmapiisad enam horisontaalselt ja peale veerandtunnist lendu olimegi oma kodusaarel nimega Kuredu. Saar on kohalikus mõistes üsna suur, nii umbes poolteist kilomeetrit pikk ja asub Lhaviyani atollis pealinnast põhjas (http://en.wikipedia.org/wiki/Lhaviyani_Atoll ).
Mis me siin teeme, kuidas me seda teeme, kellele me seda teeme ja keda me selle tegemise käigus kohtame, sellest juba varsti.

Hetkel on meil käsil tihe väljaõppeperiood, kuna siin sukeldumine on ilma liialdamata teadus. Unustage ära kõik hoovused, mis te Egiptuses näinud olete, need on seenioritele ja alla meetri meestele. Olles sukeldunud üsna paljudes erinevates gloobuse punktides võin julgelt öelda, et kui kaerajaan on pärit Eestist, siis ettennustamatud hoovused elavad Maldiividel. Aga nendest juba teine kord!

Olge muhedad!

T ja M.