Käin iga paari päeva tagant pealiku kabinetis vestlusel. Ei ei, mitte kohvi joomas ega maast ja ilmast juttu puhumas vaid tööelu paika panemas. Ilmselt ei ole väga viisakas ja eetiline siin tekkinud probleeme üksipulgi lahti arutada, aga jututeemade ring on lai. Alates ebavõrdsetel alustel töö jaotamisest lõpetades toimiva meeskonna puudumisega. 

Tegemist ei ole vestlusega stiilis "räägi raisk või otsi omale uus töökoht", pigem aruteluga kuidas ja kas üldse on võimalik midagi paremaks muuta. Kõike on võimalik teha, aga selleks peavad minu arvates mõlemad pooled alustama samalt lähtepositsioonilt ja aru saama probleemide olemusest ja tekkepõhjustest. Selles suhtes on meie arvamused hetkel nagu siga ja kägu - mitte väga ühesugused. 

Muust maailmast üsna isoleeritud töökeskkond on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt nii piisavalt unikaalne, et põhjustada tööandjale ja töötajale muresid, mille peale muidu ükski ladvast üsna korras inimene ei tulekski. Seetõttu ei ole tööandjal kohustusi mitte ainult hommikul poole üheksast õhtul seitsmeni vaid 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas. Ma ei oota ja taha, et keegi mu vaba aega minu eest planeerima hakkaks või mu lõunagraafikut reguleeriks, aga väljakäidud lubadusi erinevate võimaluste suhtes peaks ju täitma?

Vot sellised seisud on meil praegu siin. Aga teie ärge muretsege, egas alati ei saagi päike paista, vahepeal peab sahmakas vihma tulema ja siis läheb jälle õhk värskemaks ja päike tuleb uuesti pilve tagant välja ja rohi läheb rohelisemaks :)