Kuna kuulus motomees Indrek Till on mu lähisugulane, siis ma tahksin hirmsasti arvata, et minus pesitseb kustumatu ja avastamata motogeen. Kui heita pilk ajalukku, siis leiab sealt lebamise Tais kusagil kõrvaltänavas, peos ainult rolleri lenksu kummist käepide ja massin ise kraavis suitsemas, lamamine koos Luule Tulliga (Tults) Phuketil Chalongi ringteel, roller džentelmanlikult minu peal ja nii edasi. Eirates kõike eelnevat ja kuulates oma motogeeni rentisime rolleri.

Olles üsna varajase ärkamisega, mis on kindlasti tingitud ka tänu peremees Widja kukkedele, kes sarnaselt minu motogeenile on leidnud endasi viirpapagoigeeni otsustasime kõiki tähtsamaid templeid juba koiduvalguses külastada. Enamikes templite ja tähtsate kolosside juures olime ihuüksinda, kui välja arvata mõned tädid, kes pea peal betoonblokke tassisid või onud, kes muru riisusid.

Tempelid on siin üldiselt jalaga segada. Kohalikus keeles tähistab templit sõna pura, mis sanskriti keelest tähendab lihtsalt ruumi, mida ümbritseb sein. Olgugi, et enamjaolt on tegemist hindudega, siis päris hinduismist on asi sama kaugel Eesti mõõtkavas nagu Tallinn Tartust. Kühvliga on siia sisse segatud erinevaid animismi vorme ja see väljendub ka küla erinevate tähtsate templite asetuses. Igas külas on vähemalt kolm templit. Kõige tähtsam, pura puseh paikneb paikneb küla mägede (kaja) poolses osas ja on pühendatud küla rajajatele. Küla keskel asub pura desa, mis on pühendatud külakogukonda ja selle igapäeva elu kaitsvatele hingedele ja mis mis peaks olema kõige päikesetõusu (kangin) poolsem tempel. Kõige mere (kelod) poolsem tempel on pura dalem, kus on au sees kõik surnud. Lisaks nendele kolmele on igas kodus, igas ümbruskonnas ja igas muus võimalikus kohas oma tempel.

Pura Besakih asub Gunung Agungi mäe jalamil on kohalike jaoks nii oluline tempel, et seda nimetakse austavalt Ematempliks. Kahekümne kolmest templist koosnev kompleks asub väga ilusa koha peal, aga nagu kõikide vähegi turiste ligi meelitavate objektidega gloobuse peal on ka see koht elevandi naha ja kõva närviga inimestele. Igal sammul üritas mõni isehakanud giid meile selgeks teha, et just tema on see, kes meil täielikust õnnest veel puudu on ja kui meil juhtus juba õnn olemas olema, siis ilma temata ei saavat me nii ehk naa templitesse sisse. Mul läheb sellise jama peale seeditud toit soolikates nii keema, et tahaks kellelgi silmi peast ära kraapida. Aga pühas kohas ei ole viisakas nii teha ja nii surusimegi hammaste krigisedes ennast "üliharitud" kuid kahjuks kamba peale ainult nelja inglise, kahte prantsuse ja kuute saksa keelset sõna rääkivast giidikarjast läbi ja suundusime templite poole.

Kuna Bali keskosa on 318meetri poegadele ja tütretele juba vaat et Himaalaja, siis ajasime rolleri kuumaks ja pigistasime sellest viimast. Saime vihma ja külma, pilvi ja päikest, hingeauru päris näha ei olnud, aga palav ka väga ei hakanud. Ma ei ole küll väga mägistes piirkondades Kesk-Aasias veel käinud, aga müts maha kõrgel elavate rahvaste ees. Igasugune tegevus, mis rannikul elavaid ja kõrvast liiva urgitsevaid hõimuvendi isegi mõtlema ei sunni on kõrgel üks suur ettevõtmine. Ja ma ei räägi praegu Balist vaid ikka kõrgetest-kõrgetest kohtadest.

Riis on elu. Riisipätsikesi ohverdatakse iga päev, riisist tehakse soolast toitu, riisist möksitakse kokku erinevaid magustoite, hea õnne toomiseks kleepis üks tädi meile kusagil külavaheteel paar riisitera isegi otsaette. Tundub, et hingedele ka riis meeldib, sest inimesed on rõõmsad. Ja rõõmsad on nad sellepärast, et hinged on rahul nagu peremees Widja tähtsa näoga seletas. Ja siis laginal naeris.
Riisiterrassid on ka üks ütlemata hästi toimiv süsteem. Kuna riisipoisid tahavad kasvamiseks palju vett, siis voolab ülemise terrassi täitudes vesi alumisse ja sealt aina edasi ja edasi. Lisaks kõhu täitmisele on riisi istutamisel ja korjamise külas ka väga sotsiaalne funktsiooni. See tegevus ei ole ühe mehe show nagu Tõnu Aare one man band vaid nõuab kogu kogukonna panust.