Juhtus siis meiega nii, et kolisime umbes viis päeva tagasi läbuselt Kutalt natukene sisemaale Ubudisse. Jalutasime suud ammuli mööda tänavaid ja arutasime omavahel, et miks need kohalikud pikkade pambusritvadega (penjor) mässavad, neid ilusti dekoreerivad ja maja ette sätivad. Kuna seljakotid olid üsna rasked, siis lendasid bambuskaikad peast kus see ja teine ja majutusime maalikunstnik Widja majja. See, et me kunstniku juures elame ei ole ilmselt väga suur näitaja, sest vähemalt siin ümbruses tembeldab iga mees ennas mingit liiki kunstnikuks - üks teeb maalitööd, teine puutööd, kolmas elutööd.

Widja, lahke ja tore mees jõudis umbes paari minutiga meile ära rääkida oma eluloo, selle, et algamas on suur Galungani ja Kuningani püha ja ka selle, et homme paneme sarongid selga ja läheme templisse palvusele ja püha vett tooma. Nonoh, egas midagi. Kui pealik ütleb, et on minek, siis on minek.

 

Galungani päevad on juttude järgi Bali hindude üks kõige olulisemaid religioosseid pidustusi ja leiab aset iga 210 päeva tagant. Kümne päevaste pidustuste käigus tähistakse korra (dharma) võitu korratu (adharma) üle. Kohaliku legendi järgi valitses sajandeid tagasi Balit julm ja halastamatu türann nimega Mayadewana, kes keelas ära kõik religioosed pidustused, lõhkus templeid ja karistas kõiki, kes tabati hindu jumalaid kummardamas. Tema valitsemise ajal tabas saart katk ja näljahäda, maa ei andnud saaki ja jõed kuivasid. Tavaliselt ju juhtub pahade valitsemisajal ikka nii.
Kuna rahvas on siin sõbralik ja armastab festivale ja pidutsemist, mis on üldiselt seotud religiooniga, siis selline keelav korraldus ei olnud kellelegi väga mokka mööda. Väidetavalt kuulis tormide ja sõja jumal Indra Balilt salaja teele saadetud palveid ja tuli oma armeega Mayadewanale tuult alla tegema. Suurte lahingute käigus leidiski õel türann oma otsa sisemaal Gianyari küngastel. See juhtus Pawukoni kalendri üheteistkümnenda nädala rebol ehk siis kolmapäeval. Korra võit korratu üle.

Lisaks sellele usuvad Bali hindud, et kümne päeva jooksul tulevad lahkunud pereliikmete hinged maale. Nende tervitamiseks ja pirtsakamatega rahu sobitamiseks puhastatakse templeid, tehakse erilisi annetusi ja katsutakse neile igat pidi meelt mööda olla.

Hommikul pühitsesid Widja ja tema naine maja erinevaid nurki, käsikisid meil ennast põhjalikult pesta ja aitasid sarongid selga. Sõitsime Püha Ahvide Metsa kõige pühamasse templisse, millel nimeks Pura Dalem Agung (surnute tempel). Esialgu tundus, et tegemist oli tavalise külakogunemisega, mis lihtsalt leidis templis aset. Kõik ajasid juttu, naersid ja paigutasid oma ohvrikorve siia-sinna. 

Ühel hetkel, ilma mingi märguandeta olid kõik, kaasa arvatud meie krapsit maas istukil ja ilmselgelt oli algamas palvetegevus. Üks tore tädi eraldas Tuulile banaanilehtedest korvikese, mille sees oli paar lilleõit ja suitses viirukiküünal.

Palvetegevusest me väga osa ei osanud võtta, aga istusime vaikselt oma kohtadel ja jälgisime, kuidas isegi nelja või viie aastased lapsed korralikult ja andunult vanematega kõik rituaalid kaasa tegid. Ühel hetkel oli platsis tädi püha veega, pritsis seda kõikidele pähe ja sama kiiresti nagu kogu riitus algas see ka lõppes. Nüüd algas koordineerimatu mäsu, sest oli saabunud hetk, mil koju kaassa võtmiseks hakati püha vett jagama. Ja oligi kõik. Igaüks läks rõõmsalt oma koju, pühitses oma kodust templit, tegi riisist erinevaid magustoite ja pidutses edasi.

Lapsed haarasid kätte erinevad muusikariistad, kaks vapramat pakkisid ennast kuumust trotsides notsut meenutavasse draakonikostüümi ja hakkasid tänaval ukselt uksele kolistama. Kogu ettevõtmine sarnanes natukene Mardipäevale.

Meie olime pühitsetud ja õnnistatud ja lasime peremehe tehtud riisimagustoitudel hea maitsta :)

Järgneb...