Panen käe südamele ja kinnitan, et siin ei ole mitte ühtegi, kordan, mitte ühtegi ehitist, millel oleks kõik sajaprotsendiliselt korras. Peale vaadates ripub ilusa maja küljest välja armatuur või mõni juhe, siin-seal on seina värvimisel ümber läinud värvipange jäljed, vähemnähtavasse kohta on kuhjatud hunnik mudru, mida korraliku korilase kombel säilitatakse, et järsku läheb kunagi vaja. Milleks teha kõik korralikult, kui saab vähema aja- ja vaevakuluga peaaegu hästi tehes?

Kohaliku Ahmedi loogika liigub võrreldes õhtumaa kultuuriruumist pärit Toomase ja Jacki omaga ikka täiesti teist rada pidi. See loogika ei ole kindlasti vale, pigem mõnel puhul naljakas, mõnel jälle ahastama panev. Äkki on selle loogika kujunemisel oma suur osa kliimal? Stabiilselt soe kliima võimaldab täiesti tõsise näoga järgnevat arutluskäiku:
"Hmm, varusin küll ehitusmaterjali, aga ets kae, majal ikka üks aken ja pool tagumist seina puudu. Pole hullu, ega külmaks nii ehk naa ei lähe ja kaamel ka sealt august enam sisse ei mahu, saan ilma selle seinajupita ka hakkama. Ja akent pole üldse vaja, pane siis seda kogu aeg kinni ja tee uuesti lahti". Probleem lahendatud.

Kohaliku ehitusmeeste ametiühingu motoks sobiks vabalt "Teeme valmis. Enam-vähem".

Täna siis saabus päev, kus väike Markko liitus ka ametiühinguga ja toestas kapis sahtleid mitte nagu seda tegema peaks, aga traditsioonilisel Egiptuse viisil, see tähendab käepäraste vahenditega ja nii, et kõik kohe esimesel kasutamisel laiali ei laguneks. Loo ilustamiseks paar pilti ka.

Juba tükimat aega (järgmine iseärasus Ahmedite loogika juures: "Kapp ei paranegi iseenesest, keegi peab seda vist ikka parandama") valitses meil toas olukord, kus kapi sahtlid olid umbes pooleteise sentimeetri jagu kitsamad, kui nendele mõeldud koht. See tähendas, et kõik sahtlid olid üksteise otsas hunnikus ja kõige alumise sahtli kallale pääsemiseks oli vaja üejäänud kuhi teisaldada. Täna hommikul ärgates tundisn kohe, et täna on see päev ja asusin remonti plaanima.

Vaja läheb üks number Pere ja Kodu ajakirja, käepärast kruvikeerajat ja tunnike aega. Rebi ajakirjast neli lehte ja voldi need kokku nii, et neist tekiks umbes 2x15 cm liistakas. Seejärel keera sahtlite siine kinni hoidvad kruvid lahti just nii piisavalt, et lehepakk sinna alla mahuks ja keera kruvid uuesti kinni. Korda sama kõikide siinidega.

Ja ongi valmis. Näeb kole välja, tõenäoliselt ei kesta kaua, aga vähemalt oli aja- ja vaevakulu minimaalne. Sellele järgneb Ehituse-Ahmedi lemmikosa töötegemise juures - saab kusagil varjust kükitada, teed juua ja suitsu kimuda.

Olge muhedad ja vaadake, et kruvid ei logiseks!