"... and I lost two teeth The next day was Friday, so everything was closed and no dentists were working and we went to the beach to surf" Rony

Terve neljapäevane päev kulus küünte närimisele ja Indoneesia viisa ootamisele. Lõpuks saabus siiski õnn ka meie õuele ja kuuekümnepäevased viisad said peale kolme päeva, seitset tundi autosõitu ja virna erinevaid pabereid passi.

Kõik see tehtud, pakkisime asjad autosse, kimasime Liisi raudsel juhtimisel Rony kontorisse, võtsime surfikunni peale ja keerasime auto nina põhja Alexandria poole. 200 km ja mõned tunnid hiljem nuusutasime juba värsket Vahemere õhku ja rüüpasime kosutavat piima-jogurti-jäätise kokteili.

Alexandria surfikunnid Rony ja Hesham

Rony on Liisi (mäletate teda küll http://blog.innerspace.ee/t-kairos-ekspatt-liisil-kulas ) elukaaslane ja Hesham tema vend. Või vähemalt nii nad teineteist kutsuvad, kuna on lapsest peale koos ringi tatsanud ja möllanud. Kuna surfamine ei ole siin kandis teab mis populaarne tegevus, siis on härrased ühed esimesed Egiptuse surfarid ja võvad ennast oma kümne aastase staažiga vabalt old-school meesteks nimetada.

Järgnevalt siis mõned stiilinäited proffidelt ja profaanidelt:

Hesham ja Rony

Tults (muidu on nagu päris, kui Liisi taustal olusid ei reedaks)

Kõige noorem surfar rannas.

Vanad kalad nimetasid neid new generation arab surfers'iteks. Suure tänu võlgneb kohalik väike surfikogukond Surfing the Nations nimelisele liikumisele (http://surfingthenations.com/), mis noori varustuse ja iga paari aasta tagant toimuvate võistlustega innustab.

Alandlikult Teie, surfikärbes.

Ärge naerge midagi, sellel korral sain ma laua peale ja liuglesin nagu noor talent mööda lainet :)

Hesham

Kuidas asjad käivad

Väga olulise õppetunni sain ka - ära kunagi jäta lauda enda ja murduva laine vahele vedelema. Minu õppetund saabus nagu tavaliselt ikka raskemat teed pidi. Ulatasin Tultsile fotokat ja unustasin korraks laua olemasolu. Loomulikult oli kättemaks valus. Laine murdub, laud lendab ja kohtub minu peaga. Juraki. Kulm ja ninajuur on katsudes natukene hellad, aga muudest vigastustest ilmselt pääsesin.

Kõige olulisem on just see õige laine ära tunda ja varakult pedaalima hakata. Liiga vara ei tohi püsti tõusta, muidu ei saa peale - tark ei torma. Lihtne eks?

Alexandria on võrreldes muu Egiptusega väga puhas. Liiklus on rahulik, kalarestoranid on head ja inimesed on toredad. Täielik paradiis. Muide, ranna nimi, kus surfasime oli Paradise Beach. Nimi tuleb ilmselt sellest, et tegemist on rannaga, kus müüakse kosutavat õlut ja kenad preilid võivad bikiinides ringi lipata :) Ja kohalik kalajumal nimega Maradona korjab hommikul veest siile, karpe ja muid olluseid, millest siis näljastele päeval kosutavat leent valmistab.

Surfamine on väga tore. See tunne, kui esimene laine su laua all taltub on võimas, nagu valitsekski lainet (kuigi tegelikult teeb ikka vesi sinuga seda, mis ise tahab). Kuna järgmine sihtkoht on meil Bali, siis peale paaripäevast puhkust võtame suuna sealsetele parimatele surfikeskustele. Kui kellelgi on soovitusi, siis andke tuld :)

Negatiivse poole pealt juhtus see, et KKK ehk kõht, kintsud ja kerad on laua peal aelemisest ja tänu püksikute, vee ja liiva vahelisele hõõrdemomendile üsna hellad. Ega polegi midagi muud, kui purk aaloekreemi püksi ja paremaid päevi ootama :)

Jätkuvalt Teie, Alexandria surfiprofaanid

Juhime tagasihoidlikult Teie tähelepanu pildile püütud graatsiale Tultsi parema õla taga :)