Hommik, kell on pool seitse ja uni on magus.

Midagi säriseb või siriseb või plagiseb. Otsustasin, et  hääl on midagi sarnast muna ja peekoni praadimisele. Ju siis keegi teeb omale juba varakult köögis süüa. Sellisele geniaalsele järeldusele suutsin jõuda läbi erienvate rohkem ja vähem keerulisemate hommikuste uniste mõttekäikude.
Mingil hetkel, kui hommikune magus uni kaduma hakkas ja muna-peekoni praadimine endiselt köögis täie hooga käis, hakkas asi muutuma sama kahtlaseks nagu Tallinna linnavalitsus. Keerasin veel korra külge ja mõtlesin endamisi, et kui kuradi kaua võib paari muna ja peekoniviilu praadida.
Oot oot, aga minu arvates ei jäänud eile õhtul külmkappi küll ühtegi muna, peekonist rääkimata. Päästemeeskonna esimees kargab voodisse istuli, lööb kannad põrandaplaati, et kööki muna ja peekonit päästma tõtata, aga juhtub hoopis midagi ootamatut. Külma põranda asemel löön jalad lirtsti umbes tolli sügavusse vette. Muna ja peekon nii kõvasti kohe kindlasti panni peal ei higista, jõuan veel mõelda.
Kaabin pläterdades vannituppa ja likvideerin ise hakanud purskkaevu poti tagant. KAPO igaaastasesse raportisse läheb kirja palju vett, läpaka laadija ots põrandal, põrandaplaatide vuugid, mis kõik selle pisikese niiskusega minema ujusid ja paar t-särki, mis nii ehk naa pessu pidid minema. Laadija saatus on veel lahtine, lähen õhtul kohalikku maci poodi selgust nõudma, vuugid ei tekita minus mingit erutust ja isehakanud fontääni lubas majahoidja ära vahetada.
Selle viimasega võib täna mõningane viivitus tekkida, kuna kogu elu siin on niigi üks suur passimine. Viidates eelmisele postitusele, peab lisaks ära märkima, et täna on reede. Ja reede tähendab mitte viivitust, aga mitte midagi juhtumist.

Lisaks kõigele rebenesid mu rohelised kalamehepüksid. Ma peaksin vist kohe nüüd magama tagasi minema, muidu mine sa hullu tea, mis veel juhtuda võib :)