Möödunud aasta algas uue algusega- uus väljanägemine, uus pesitsuspaik, uus elu. Kannapööre oli juba mõnda aega plaanitud ja võib olla, et pöörane ja ebamõistlik, aga värksendav ja väljakutseid esitav kahtlemata. 

Egiptus pani mu kannatuse proovile. Ma ei ole väga temperamentne inimene ja tolereerin üsna paljut, kuid mitte parasiite. Ja neid on Egiptuses arvukalt ja nad elavad head elu. Mitte minu majapidamises!  On julge väide, aga Egiptuses mulle elutseda ei meeldiks. Need paar kuud Sharmis ei andnud muidugi täit ülevaadet sealsest elu-olust, aga minu jaoks liiga kuum kliima, liige erinev töömentaliteet, kasin toidulaud ja meessoole orinteerunud religioossed veendumused minu soovide, veendumuste ja olemusega ei klapi. Küll aga sai seal hakatust mu sukeldumisinstruktori kuulsusrikas karjäär. 

Kõikide eelpool nimetatud asjaolude poolest passib mulle Tai, kus me küll õige viivuks, aga see-eest ülimalt nauditavateks hetkedeks mõneks päevaks peatusime. Taisse sattumine võiks olla eesoleva aasta lubaduste nimekirjas vähemalt esikolmikus. Hansuga meil juba õnnestus seal trehvata. Kohtume Tais?

Minu pisaraid on küll kukkunud vulkaan Gunung Rinjani jalamile ja üleloomulike pingutuste tulemusena ka kraatri servale. Meie kahepealise meeskonna vaim, moraal ja  ühtekuuluvustunne viis meid eesmärgini. Ilma ei oleks kuidagi saanud. Aasta pingutus! (Klõpsa pildil ja näed hästi suurelt)

Maitsed, lõhnad, tajud... Reisimise eesmärk on ju teha uusi asju, maitsta uusi maitseid, tajuda ja nuusutada maailma. Seda me sel aastal olemegi teinud. 

Maldiivid käisid küll mingi hetk kui oma suurt seiklust plaanisime vilksamisi tegevuskavast läbi, aga mitte väga tõsiselt. Asjaolude kokkusobimise ja taaskord tänu suurele  vedamisele (meil üldse elus veab :)  langes meile täpselt õigel momendil (loe "kui raha otsa sai") sülle võimalus töötada aastake ühel üsna pisikesel saarel nimega Kuredu.  Eks me ikka kahtlesime ja kõhklesime, kuidas seal 400m X 1 km suurusel liivalapil omadega hakkama saame. Võib olla närime kuu ajaga üksteisel kõrid läbi. Ei ole siiani seda juhtunud. Mitte sinnapoolegi :) Noh, eks pisikesel pinnal elamisel ole omad varjuküljed: peale tööd on sotsiaalse surve ja vähese variatiivsuse tõttu valida, kas minna baari või minna baari ning privaatseim koht kogu elamises ja olemises on avatud dušsiruum. Elu on siin nagu peo peal ja naabrid on kursis üksteise igapäevatoimingutega.  Aga naabrid on meil toredad.

Ikka väga palju olen ma pidanud tegema seda, mida veel ei oska. See pole üldse mugav. Ma pole ammu nii palju ärevust ja ebakindlust tundnud, sest kõik, mida ma tegema pean, on uus. Kui ootused on kõrged, siis on ebaõnnestumise risk suurem. Pealegi, tuleb aus olla, me töötame inimeste mitte asjadega ja see lisab kordades vastutust. Nüüdseks olen ma siiski pikkade sisemonoloogide ja tuliste dialoogide tulemusena jõudnud arusaamisele, et teen asju nii hästi kui suudan ja nii ongi. Loomulikult ei saa lõpetada õppimist. Aga katastroofi ette ennustamine, et kuidas ma kõik vussi keeran ja muretsemine, kui kehvalt ma hakkama saan, võtab nii palju energiat, et seda on targem kusagil mujal rakendada.  Siiani pole (imede ime!) ma sukeldumiskeskuse ühtegi allveefotikat ära uputanud ja kõik inimesed on ka elu ja tervisega sukeldumistelt tagasi tulnud, mõned neist isegi täitsa rõõmsalt. Mõned on lausa tänu minule sukeldumise ära õppinud. 

Koduigatsus närib, ei saa seda salata. Mitte niivõrd asjade või kohtade järele vaid igatsus inimeste järele. Pere ja sõpru ei asenda miski. Hoiame ikka ühendust! 

Hmm, palju oleme koos teinud ja olnud möödunud aastal.  Tüdimuse märke küll märgata ei ole! Järgmine aasta tuleb: värvikam, meeleolukam, sündmusterohkem, piltiderohkem, kilomeetriterohkem ja kõik head asjad, mis meie elus olemas juba on, need jäävad alles.