Kokkuvõtlikult võiks öelda, et 2010 oli üsna edukas aasta.Seda enam vähem kõikidel rinnetel.

Põhimõtteliselt olen ma endiselt seisukohal, et kõik inimesed on head ja nendega saab asju ajada. Aasta esimesed neli kuud Egiptuses õpetasid karu moodi kannatust ja jätsid omanikuta ühe suure summa raha, mida endiselt kusagilt näha ei ole. Vaatamata sellele ei ole mul Egiptuse, eriti Kairos ja Aleksandrias veedetud nädalate kohta mitte ühtegi paha sõna öelda. Suured tänud selle aja eest lähevad Liisile ja Ronyle, kelle Kairo korteris ja Aleksandria surfimajas (http://blog.innerspace.ee/j-alexandrias-egiptuse-surfikunnidel-kulas) me ennast Tultsi ja Talvikuga mugavalt tundsime ja kellel on suvel muide pulmad!

Kogu Egiptuse epohhi leiate siit: http://blog.innerspace.ee/tag/egiptus

Tults tuli Egiptusesse jaanuaris ja riburadapidi käisid külas Sirts, Maarit, Erkki, Morten, Brent ja loomulikult Helen, kes tänu Islandi hääldamatule vulkaanile jäi kohe pikemaks ja kelle õe Liina juures me Dahabis maabusime. Suured tänud teile kõigile :)

Aasias on kaks linna, mis sobivad aklimatiseerumiseks nagu rusikas silma auku. Need on Bangkok ja Kuala Lumpur. Kolm-neli päeva emmas-kummas head toitu, toredaid inimesi ja oledki aklimatiseerunud! Kairost võtsime niisiis suuna Taimaa peale ja maandusime mai alguses Bangkokis (http://blog.innerspace.ee/tag/tai). Uudistes pasundati, et pidavat tänavarahutused olema, aga meie ei näinud küll kedagist. "Punased või valged" küsimusele tuli vastuseid nii umbes pooleks ja lõpuks teatasid ikka kõik taksojuhid-baarineiud-toidumüüjad: nii kui nii midagi ei muutu.

Bangkokki oli miskil põhjusel ära eksinud ka sõber Hans, kelle seltskonnas paar meeleolukat õhtut veetsime. Sähvatusena meenub kohe üks täiesti uskumatu karaoke-ööklubi, kus noored talendid ennastunustavalt laulsid. Enamik nendest ei olnud kunagi laulmisest loomulikult midagi kuulnud, aga selle oskuse puudumise kompenseeris paljas ihu.

Tegelikult oli meil Aasiasse lendamisel üks suur ja üllas eesmärk - leida tööd sukeldumisinstruktoritena. Esimene tööpakkumine, millest enamus teist ilmselt midagi ei tea oli meil juba jaanuaris Egiptuses. Suur ja tunnustatud sukeldumiskeskuste kett Emperor Divers tahtis noor ja ilusaid põhjamaa lapsi oma sukeldumiskeskusesse Nuweibas. Olime Tultsiga mõlemad kahtleval seisukohal ja need läbirääkimised lõppesid tulemusteta (nagu enamik maailma kliimakonverentse).

Teine suur tööpakkumine oli meil Indoneesiast. Kes natukenegi maailma kõige paremaid sukeldumispiirkondi ja luksuslikumaid sukeldumisresorte teab, siis ei tohiks Wakatobi nimi teile vast võõras olla. Bangkokist lendasime edasi Balile Indoneesias, kus ootas meid ees suur kohtumine resordi esindajatega. Kahjuks juhtus sedapsi, et Bali esindajal õnnestus kusagilt dengue-palavik hankida ja temast ei olnud enam mängumeest. Samas andis see meile hea võimaluse mööda Balit ringi törtsutada ja läkski nii, et lebotasime pea kaks nädalakest Ubudis, kunstnik Widja kodus. Meil oli pisikene roller, millega Bali teid mõõtsime ja mööda vaatamisväärsusi ringi tiirutasime.

http://blog.innerspace.ee/tag/bali

Lõpuks saabus ka kauaoodatud kõne. Balile oli saabunud resordi pealik härra Lorenz isiklikult ja tahtis meiega kohtuda. Tunnistan üsna ausalt, et olin kõne hetkel surfipoe proovikabiinis ja pidin proovtud särgi ka kohe ära ostma kuna väga konkreetse "meet me in 30 minutes at Jalan Double-six" peale hakkas kaenla alt higi ikka kõvasti lahmama. Õnneks oli tegemist väga toreda mehega, kes rääkis vaikselt, aga vaatas nii sügavalt silma, et ta oleks võinud läbi mu kukla baari menüüd lugeda ja toonitas pidevalt, et tema resorti kõlbavad ainult parimatest parimad. Õhtu lõppedes jättis ta kõik otsad meie higistesse pihkudesse - mina tahan teid saarele, kas teie tahate tulla?

Väga hästi võivad ajalooannuaalid selle 2010 aasta kõige valemaks otsuseks tembeldada, aga tõtt öelda oli isegi minul tollel hetkel tunne nagu Waynel ja Garthil klassikafilmis "Waynes world", kui nad Alice Cooperi jalge ees kummardasid ja "I'm not worth it" kisasid. Panime plussid-miinused ritta ja andsime härra Lorenzile oma otsuse teada. Vastust teate te isegi.

Tegelikult oli meil selleks hetkeks juba ka konkreetne tööpakkumine siit Maldiividelt, mille ma nagu hetkeasukohast näha on ka vastu võtsime. Niisiis jäi meil kaks nädalat, et Indoneesias puhata ja mängida, sest pärast seda ootas meid ees lend Maldiividele ja juba uued seiklused. Kairos suure hädaga välja võideldud kahe kuusest Indoneesia viisast jäi täpselt pool kasutamata, aga mis teha, elu teeb omad korrektuurid.

Võrreldes Maldiividega on Eesti meeletult mägine riik. Et mälestused kõrgetest mägedest päris rooste ei läheks sõitsime Balilt Lomboki saarele ja ronisime riikliku tähtsusega vulkaani otsa (http://blog.innerspace.ee/tag/gunungrinjani). Nägime hingematvaid vaateid, higi, ilusat loodust, ville, pisikest vulkaanipurset ja pisaraid. Peab ütlema, et raske oli - eriti üks 16 tunnine matkapäev ja toidurotatsioonist välja unustatud liha, mida tuli küpsistega kompenseerida. Suurele pingutusele järgnenud väljateenitud taastumispuhkuse veetsime Lomboki lõunaotsa surfirandadel.

Kogu Indoneesia-ooperi leiate siit http://blog.innerspace.ee/tag/indoneesia

Kuala Lumpuris oli meie ainsaks suureks eesmärgiks varude täiendamine, kuna järgnevad pool aastat tuli veeta kohas, kus kõige vingem kaup, mida on võimalik osta kannab nime "boob enlargement and whitening cream". Varude täiendamine tähendas kõike alates t-särkidest lõpetades šampoonide ja raamatutega. Minu arvates on KL naljakas linn. Ilmselt tuleb see Briti koloniaalvõimust, aga mind paneb alati imestama, et keset Aasia virr-varri on koht, kus töötavad valgusfoorid, kehtivad liikluseeskirjad ja bussigraafikud.

http://blog.innerspace.ee/tag/kualalumpur

Enne Kuala Lumpuri parkisime kõhud Malaisia lõunaosas Melakas kõvasti head ja paremat täis juhuks, kui järgmised pool aastat ainult kuivikute peal peab elama.

http://blog.innerspace.ee/tag/melaka

7. juuni hilisõhtul maandusime Maldiivide pealinnas Males. Järgmisel hommikul käisime jooksuga mõõtmas-kaalumas-aidsi-testi tegemas ja sõitsime kiirelt paadiga tagasi lennujaama. Soojenduseks jäeti meid umbes neljast lennukist maha ja viimane, kuhu meid pakiti maandus ilma meie pagasita valel saarel. Oma sihtpunkti Kuredu saarele jõudsime 9.juuni varahommikul. Vihma kallas ja kõik oli hall.

Järgneb...