Planktonirikas vesi toob teadupärast paljupalju mantasid ja mobulasid kohe siia meie õuele toitu noolima. Majariffil hiilib regulaarselt üks noor isend näiteks ringi ja mõnes kohas võib neid suisa kümnete kaupa näha.

Pildistamise teeb see supp seevastu üsna keeruliseks. Ilma välise välguta on praegusel aastaajal üsna vähe võimalusi. Isegi mõne sentimeetri kauguselt tigu sihtides on üsna kindel, et grupp planktonit otsustab objektiivi ette pilti rikkuma tulla. Käisin täna hommikul kaameraga vees. Dokementeerimise eesmärgil tegin 30 meetri sügavusel pildi ühest kitarrhaist (kes tegelikult ei ole viimased 65 miljonit aastat suutnud otsustada, kas ta on hai või rai, aga sellest mõni teine kord). Pilt ise on nii hall, et katsutame seda pigem kalade tundmaõppimiseks, kui silmailuks.

Pildistaja ja modelli koostöö ei sujunud ka just kõige ladusamalt, kuna eelnevad kokkulepped graatsilise liikumise ja loomulikult honorari osas olid sõlmimata. Nii juhtuski enamasti, et mees pildimasinaga passis ühe koralli juures ja modell Tuuli aerutas graatsiliste liigutustega hoopis kusagil mujal.

Kuna toorelt ja otse kaamerast ei tulnud midagi, siis andsin uuele Lightroom 3.0 programmile vabad käed. Julgen seda programmi väga kiita, kui tahate oma pilte korralikult arhiveerida, töövoolu (kas workfolw võib nii tõlkida?) kiiremaks ja efektiivsemaks muuta.

Kui juba kiitmiseks läks, siis panen kohe sama soojaga edasi. Marine Wildlife Keywords (http://www.marinekeywords.com/) nimeline lisa Lightroomile ja Aperturele on pea kohustuslik igale värviliste kalade pildistajale. Hauge-ahvenaid seal kahjuks sees ei ole, aga kõikidele muudele liikidele leiab küll sobiva nime. Üks suur-suur palve mul teile siiski on, kes te otsustate selle programmi omale osta. Nimelt palun ostke see selle lingi kaudu - http://www.payloadz.com/go/sip?id=779521&aff_id=3368320 ja toetate natukene ka meid :)

Muidu kulgeb elu jalgpallirütmis ja kõik on korra snagu Norras. Olge terved!

Maldiividel on sukeldumine terve teadus. Üks asi on see, et sa oskad enda ja teistega vee alla toime tulla, saad vee alla, suudad kontrollida oma ujuvust ja pärast tuled elusa ja tervena vee peale. See kõik on lihtne. Aga siin tuleb rinda pista hoovustega. Ei ole olukorda, kus Sulle ei mõjuks mõni hoovus. Hoovused võivad sind tabada eest ja tagant. keerutada sind "whirpoolis" (pesumasinas), suruda vastu korallseina või imeda Suurde Sinisesse. Hoovuse tugevus varieerub kergelt märgatava (lihtsalt olenevalt "sõidsuunast" on kas pisut raske või hoopis kergem ujuda) selgelt tajutava (uhad vastu hoovust hing paelaga kaelas) kuni meeletuni (veevool rebib maski eest ja regulaatori suust ja näpuotsa nahast on ribad järgi kui üritad mõnest korallijupist kinni hoida). Hoovuse tugevus ja suund võib hetkega muutuda, kuid võib ka püsida tunde. Tavaliselt toimivad mitu hoovust korraga, mis võivad üksteist võimendada, kustutada või lihtsalt maailmatuma segaduse tekitada.
Selleks, et meie ja mõned uued töötajad veel asjadest aimu saaksid, käime me juba kogenud instruktoritega koos merel ja mitmendat päeva käivad intensiivõppe korras treeningsessioonid.

 
Päev algas ebaõnnestumisega. Pidulikult paati astudes pudenesin kai ja paadi vahele. Päris vette ei plartsatanud, see oleks ikka täielik plamaaž olnud. Laevapoiss püüdis mu kinni, ise lõin küüned paadi serva ja pääsesin sinikates jalgade ja täkkega varbas.
Enne sukeldumist teeb instruktor vähemalt ühe, aga kui vaja siis ka neli hoovusekonrolli. Sellest oleneb, kas üldse on mõtet vette minna ja kui on, siis kust vette hüpatakse,mis suunas mööda riffi ujutakse, kus välja tullakse jne, jne. Hoovuskontrolliks hüppab instruktor snorkeldamisvarustuses vette ja hindab hoovuse suunda ja tugevust. Vot sel momendil ilmnesid minu raskused, kitsaskohad ja puuduäägid. Esiteks, koht, kus hoovuskontrolli tehakse peab olema väga täpselt valitud- kindel punkt atollist väljas või atolli viivas kanalis sees. Mulle tundus kõik üks sinine paljude saartega ja esialgu oli raske aru saada, kas ma nüüd siis asun atollis sees või olen välja jõudnud. Hüppame siis sisse ja hakkasime hoovuse suunda hindama. Seda tehakse kalade ujumissuunda jälgides- kalad ujuvad või "seisavad paigal" näoga hoovusele vastu. Minu arust ujusid kalad väga erinevates suundadades. Või siis polnud ühtegi kala näha. Hurraa! Leidsin ühe suure kala, kes selgelt passis ühes suunas- ilmselt on hoovus siis vasakule? Paraku leidus järgmisel hetkel teine kala, kes passis selgelt vastasuunas. Keeruline.
Veelgi keerulisem on paati tagasi saada, sest ega keegi lihtsa hoovuskontrolli pärast ei hakka redelit vette kolistama. Ennast tuleb ise paati vinnata, Mul oli koolis pallivise selge "2". No mitte kuidagi ei vinnanud ma ennast üle paadiääre. Siplesin nagu vesikirp abitult vees. Õnneks halastas jällegi üks paadipoiss, kes ulatas abikäe ja vinnas mind paati. Siiski ei sujunud kõik filigraanselt, aelesin tükk aega nagu hüljes paadipõhjas enne kui lestastatud jalgadele sain. Ja kogu see piinlik vaatemäng kordub oma neli viis korda päevas, sest just niisama palju tuleb käia hoovust tšekkamas ja niisama palju on vaja ennast paati vinnata. Vahepeal on paat mitu tiiru ümber oma telje teinud ja minul suunataju läinud  pabinaga meelest pühitud, kuhu see hoovus siis lõpuks suundus. Kogu aeg peab valvel olema!

NB! Pildil olevast redelist saan ma vabalt üles nagu näha!
 
... jätkub

See paari sentimeetri pikkune krabi elab eranditult sümbioosis anemoonkoralliga. Eriliseks teeb ta teisel käpapaaril (kas krabidel on käpad või kuidas neid nimetatakse?) asuvad laialiulatuvad võrgukesed, millega pisikene sõber agaralt vehib ja veest mikroosakesi püüda üritab.

Kümme päeva tagasi istusime Kuala Lumpuris ootusärevalt lennuki peale ja kapten võttis suuna India ookeanis asuvale saarteriigile nimega Maldiivid.

Putkat meenutavasse lennujaama jõudsime keset ööd, esitasime koos teiste India ja Bangladeshi töölistega uhkelt oma tööload ja olimegi kohal. Nagu juba mainitud, siis on tegmist pisikestest ja imepisikestest saartest koosneva riigiga ja lennujaamast pealinna Malesse saamiseks lunastasime omale ühe dollari eest koha veetakso peal.

Enamikele lennukis olnud jaapanlastele tulid riigi erinevates otstes asuvatest resortidest kiirpaadid järgi ja nii kadusidki kõik pilusilmad kiirelt India ookeani öösse. Meie jäime Tartu suuruse kirju pealinna hotelli, et hommikul arstlik kontroll läbida ja siis edasi oma saare poole suunduda.
Nagu ühes E-tähega riigis, kus enne töötasime, nii on ka siin oma ajaarvamine. Kokkulepitud 9:00 muutus sujuvalt 10:30ks ja olime sunnitud aidsi-testi, pikkused, kaalumised ja pangaarve avamise tegema jooksuga. Selgus, et mina olen ametlikult arvatud pikkade inimeste kategooriasse, sest mul on nüüd pikkust 177 cm ja vererõhk on ka normi piires.

Vesilennukite angaari juures selgus, et meid lennutama pidanud Twin Otter on liiga raske, mis loomulikult tähendas, et pikemad inimesed (mina ja Tults) koos oma kodinatega jäävad maha. Pärast viietunnis vegeteerimist ja üsna tõsist tormiilma ilmus välja uus lennuk, mis pisikese vahepeatusega meid siiski sihtkohta viima pidi. Rulleerusime vee peale ja ... keerasime otsa ringi. Torm oli liiga kõva. Tegime angaaris järjekordsed kohvid paljasjalgsete pilootidega ja ründasime uuesti. Seekord edukalt.

Tuleb tunnistada, et selline lendamine oli minu jaoks päris uus ja huvitav kogemus. Esiteks lendasid piloodid samasuguse gps-seadme järgi nagu mul kodus on, teiseks luges üks nendest enamuse ajast mingit juturaamatut ja lappas ajakirju ja kolmandaks põrutasime täie hooga ühest vingest vihmavalingust läbi. Ohutusejutus pöörati põhitähelepanu sellele, et lennu ajal ei tohi suitsu teha ja väga ei soovitata ka aknaid avada. Lõppes see kõik sellega, et maandusime saarel nimega Royal island ja piloodid teatasid, et ilm on kohe nii sitt, et me oleme sunnitud siin ööbima.

Ilmselgelt olid nad ise sellega väga rahul ja nagu hiljem selgus, siis ei teinud see ka meile halba. Mina näiteks käisin üle mitme kuu sooja dušši all ja ka kohas, mida teie vanniks kutsute. Viimasest korrast võib vabalt aasta möödas olla.

Järgmisel hommikul ei liikunud vihmapiisad enam horisontaalselt ja peale veerandtunnist lendu olimegi oma kodusaarel nimega Kuredu. Saar on kohalikus mõistes üsna suur, nii umbes poolteist kilomeetrit pikk ja asub Lhaviyani atollis pealinnast põhjas (http://en.wikipedia.org/wiki/Lhaviyani_Atoll ).
Mis me siin teeme, kuidas me seda teeme, kellele me seda teeme ja keda me selle tegemise käigus kohtame, sellest juba varsti.

Hetkel on meil käsil tihe väljaõppeperiood, kuna siin sukeldumine on ilma liialdamata teadus. Unustage ära kõik hoovused, mis te Egiptuses näinud olete, need on seenioritele ja alla meetri meestele. Olles sukeldunud üsna paljudes erinevates gloobuse punktides võin julgelt öelda, et kui kaerajaan on pärit Eestist, siis ettennustamatud hoovused elavad Maldiividel. Aga nendest juba teine kord!

Olge muhedad!

T ja M.