Pärast Disney Nemo multifilmi esilinastust sai klounkalast iga väikese ja natukene suurema lapse lemmikkala ja pea kõige tuntumaks-äratuntavamaks kalaks on ta jäänudki.

Maailmas on 28 liiki klounkalu ja umbes 1000 liiki anemoone, kellega koos need pisikesed röövlid korallriffil elutsevad. Maldiivide vetest võime nendest liikidest leida nelja, aga pildil on ainult Punases meres leiduv endeemne Punase mere anemoonkala (Red Sea Anemonefish, amphiprion bicinctus). 

Nagu juba mainitud, jagab klounkala oma igapäevaelu anemoonidega. Nende vastastikune sümbiootiline suhe saab alguse üsna huvitaval moel: sõpruse sobitamiseks tantsib kala ümber anemooni ja puudutab õrnalt oma erinevate kehaosadega anemooni kombitsaid kuni on oma tulevase peremehe surmavate torgetega harjunud. Nüüdseks on kalakese kehale tekkinud kattekiht muutnud ta anemoonide mürgi suhtes täiesti immuunseks.

Armsa olemisega klounkala toitub väikestest selgrootutest, kellel on halb komme peremeesanemoonidele liiga teha. Korallriff on nii peen süsteem, et siin naljalt juba midagi raisku ei lähe. Kõik mis klounkala taguotsast välja tuleb on omakorda toitaineks anemoonile. Klounkala on kõigesööja ja sööb kõike elusat alates vetikatest ja planktonist, mis moodustab ta toidulauast umbes veerandi, lõpetades molluskite ja koorikloomadega.

Lisaks toidu koju kätte toomisele pakub anemoon klounkaladele ka kaitset, kuna teised kalad ei ole tema mürgi suhtes immuunsed ja ei saa väkest röövlit anemooni vahelt kätte.

Ühe anemooni sees ja ümber elab tavaliselt pisikene punt klounkalu. Gruppi kuuluvad suguküps esipaar ja mõned eelpuberteediealised suguvõimetud väikesed isased kalad. Kui esileedi sureb või ära süüakse, siis muudab suguküps isane sugu ja võtab esileedi positsiooni üle. Selline muutus on lõplik ja kui elu emasena endist isast ei rahulda, siis paraku pole sinna midagi teha ja  tuleb uue elukorraldusega harjuda. Teaduslikus keeles nimetatakse sellist küpsemisprotsessi järjestikuseks hermafrodismiks. Kuna kõik klounkalad sünnivad isastena, siis on nende liikide puhul tegemist protandriliste hermafrodiitidega (loodetavasti ma väga nende terminitega ei eksinud :).

Kudemisaeg on klounkaladel täiskuu ajal ja suguküps isane valvab marja järgnevad 6-10 päeva kuni väiksed rüblikud on valmis omapead ookeaniga tutvuma. See juhtub üldiselt paar tundi peale pimeduse saabumist.

Vot selline keeruline elu on staarkaladel!
Järgmisel korral juba hoopist teistsugustest sõpradest!

Punane meri on mitmes mõttes unikaalne. Olgugi, et bioloogiliselt kuulub ta suurde India ja Vaikse ookeani regiooni on ta selle regiooni teistest meredest üsna teistsuguse iseloomuga. Andke mulle andeks, kui ma erinevaid bioloogilisi ja geografilisi mõisteid meie keeles üsna lõdva randmega ja kuidagi valesti kasutan, sest enamus materjalidest, milledest ma oma teadmisi ammutan on mõnes muus keeles ja hariduselt pole ma ka kohe üldse loodusteadlane, pigem harrastuskalasõber. Ühesõnaga mida ma India ja Vaikse ookeani (Indo-Pacific ingl.k.) regiooni all silmas pean on ala, mis algab Aafrika idarannikust ja lõppeb Vaikse ookeani lõunapoolse lääne ja keskosaga ning neid kahte ookeanit ühendavaid erinevaid Indoneesia meresid. Kaardil siis tumesinine ala.

Järgmised 20 miljonit aastat ei olnud siin veel kalu ja koralle näha, sest vett ei olnud. Vesi voolas siia esmakordselt umbes 20 miljonit aastat tagasi põhjast, tolleaegsest hiiglaslikust Tethyse ookeanist, mis asus suure Pangaea hiidmandri lagunemisel tekkinud kontinentide Gondwana ja Lauraasia vahel. Märkamatult olen oma vestmisega vajunud ajas umbes 250 miljonit aastat tagasi, kuhu ma oma jutuga tegelikult üldse jõuda ei tahtnud. Kes Pangeast, Gondwanast, Lauraasiast ja Tethyse ookeanist rohkem tahab lugeda, siis teile on loomulikult abiks wiki - http://en.wikipedia.org

Dramaatiline muutus toimus umbes 5 miljonit aastat tagasi, kui tänapäeva Punase mere lõunaosa langes ja Siinai alad kerkisid. See eraldas Punase mere Vahemerest ja avas lõuna poolt ukse Inda ookeanile ning seal elutsevad kalad ja korallid hakkasid vaikselt pakkkima, et uude piirkonda kolida. Üsna tugev isoleeritus emaookeanist pakkus ka väga hea pinnase endeemiliste ehk sellele piirkonnale ainuomaste liikide tekkimiseks. Isoleeritus suurenes veelgi, kui tänu erinevatele jäätumistele merepinna tase kuni 150 meetrit langes ning Tirani väin eraldas Aquaba lahe Punasest merest ja Bab el Mandebi väin tekitas maasilla Punase mere India ookeani vahele. Järje pidamiseks ütlen vahepeal, et ajateljel oleme jõunud ajajärku umbes 2 miljonit kuni 10 000 aastat tagasi.

Jääaja lõpus, umbes 15 000 aastat tagasi avas Punane meri taaskord oma uksed muule maailmale ja India ookeani veed, kalad ja korallid hakkasid uuesti pakkima, et üksteise võidu siia kolida ja oma sõna evolutsiooniprotsessis kaasa öelda.

Punane meri saavutas oma tänapäevase taseme umbes 5000 aastat tagasi. See tähendab, et põhjas asuv Aquaba laht on jälle emamerega ühendatud ja emameri omakorda Bab el Mandebi väina kaudu emaookeaniga ühendatud.

Siiski siiski...
Oma 2270 kilomeetrile pikkuse, 100 kuni 350 kilomeetrise laiuse ja kuni 3 kilomeetrise sügavusega on Punane meri pigem nagu suur järv, mis on suurte kõrbete vahele välja venitatud. Veevahetus Vahemerega Suessi kanali kaudu on peaaegu olematu ja India ookeaniga madala Bab el Mandebi (araabia keeles "pisarate värav") väina kaudu minimaalne. See tähendab evolutsiooniliselt väga soodsat pinnast erinevate endeemiliste liikide tekkimiseks. Siit võib leida üle 1200 kalaliigi ja rohkem kui 230 liiki erinevaid koralle, kellest umbes 15 protsenti on oma koduks valinud ainult Punase mere.

Märkamatult olemegi jõudnud aastasse 2009.
Selle kohta, kuidas meri omale nime sai on käibel mitmeid erinevaid legende, jutte ja variante. Ühe ja võibolla kõige heroilisema järgi toimusid Bab el Mandebi väina kontrolli üle pidevad merelahingud ja hukkunud meremeeste veri värvis veed punaseks. Kas see ka nii oli, seda ei oska ma teile kahjuks kinnitada. Teise ja märksa toredama legendi järgi tuleb nimi punasest kumast, mis peegeldub päikese loojangu ajal kõrbes olevatelt mägedelt merele. See muide on täitsa tõsi, peab lihtsalt teadma õiget kohta, kus seda värvidemängu jälgida. Bioloogiahuvilistele on ilmselt kõige meelepärasem varaint see, mille kohaselt hooajaliselt õitsev punakas vetikas trichodesmium erythraeum vee punaseks muudab. Paksust legendikogumikust leiavad oma ka religioonisõbrad: mere nimi olla seotud Jaakobi punaäise venna Eesavi ning temast ja tema kolmest naisest pärinevate edomiitidega. 

Mine sa nüüd võta kinni, milline nendest siis see kõige õigem variant on. Mulle endale meeldib arvata, et nagu heal lapsel mitu nime, nii on ka heal merel mitu lugu nime saamisest. Ja hea on see meri kindlasti.

Järgmisel korral äkki elus ja toimetamistest korallriifil :)