28 Apr 2010

J: Mis me eile Kairos õppisime vol 1


- Taksojuhid on omad joped, kui neid pea olematus araabia keeles liiklema õpetada

- Ära osta Egiptuses ööbussile pileteid kohtadele 1-4 ehk siis esimesse ritta, kui roolis on kohalik Napoleon-Häkkinen ja bussi istudes unistad sa magusast ööunes

- Indoneesia saatkonna konsulaarosakond Kairos asub suure tõenäosusega seal, kus lõppeb tsivilisatsioon. Samas on tsivilisatsiooni äärealadel töötavad inimesed väga viisakad, juhatavad su kohe taha ruumidesse, et saaksid vajalikud dokumendid välja printida. Ja need dokumendid, mida just parajasti käepärast ei ole võib täna viia, kui viisad kätte saad

- Eelmise õppetunni alapunkt: hoia pangaväljavõtet alati käepärast, et tõestada, kui palju sul tegelikult nutsu on. Tee Swedbankist väljaprint eesti keeles, sest siis kõlbab koondväljavõttes olev tuhandetesse eurodesse küündiv laenujääginumber ka kontoseisuks ja teeb sinust automaatselt rikka mehe

- Võimalusel prindi omale posu lennupileteid erinevatele marsruutidele ja hunnik hotellibroneeringuid erinevatesse maailmaotstesse - bürokratiamasin on armutu isegi siis, kui tal vahetevahel lugemisoskust napib

- Kairo on meeletult suur (vt punkt 3), sudu on palju ja tasuta

- Kui sa oled kunagi mõelnud, kuidas võiks bürokraatia elusuuruses ja seest poolt välja näha, siis Kairos, Tahriri väljakul asuv Mogamma maja (http://en.wikipedia.org/wiki/The_Mogamma) koos seal sees toimuvaga ongi just see. Fotoaparaati ei saa kahjuks kaasa võtta, sest see konfiskeeritakse ukse peal, aga natukene googledades ja pilte otsides saate aru, mis ma mõtlen. Lugematu hulk korruseid ja luuke, kus istuvad tõreda näoga ametnikud. Veel rohkem viisa taotlejaid, immigrante, illegaale ja muud kontingenti, kes tallava paberid näpus ringi, saamata aru, millise luugi taga istuva kõrgeaususe poole nad järgmisena pöörduma peaksid

- Tuvide lennutamine tundub olevat väga popp. Siin ja seal on majade katusel näha lippudega vehkivaid mehi, kes nagu Peeter Saul õhus sünkroonis lendavat tuvikarja juhatavad

23 Apr 2010

J: Meie küla mošee ja tulevikuplaanid

Pilt on küll täiesti uskumatu klišee ja ilmselt on selliseid maailmas tehtud tu-han-deid. Ootamatult loojus päike täna kuidagi eriti ilusasti ja tormasime Tultsiga katusele pilti tegema. Tulemus on siin, palun :) Vajutage pildi peale ja näete suuremalt. Kokku lapitud programmijupiga, millel nimeks Hugin.
Suurem variant on flickris - http://www.flickr.com/photos/innerspace_ambassadors/4546442194/sizes/l/

Tegime täna viimase sukeldumise siin ja hakkame oma kolme asja kokku pakkima. Tults räägib skypes just Hansuga ja katsub head nägu teha, kuna oleme ilma tema teadmata planeerinud talle marsruudile Tallinn - Bangkok mõningaid asju kaasa.

Lähema paari nädala plaan näeb ette siis järgmist:
Kairo - minu pass ja Indoneesia pikk viia
Alexandria - surfihaid tõstavad pead
Bangkok - peale poolt aastat halba toitu algab 6ndal mail söögiorgia
Bali - jalg sirgeks ja puhkus

1 Dec 2009

Marsruut ja planeerimine

Nii tore või hirmutav, kui see ka poleks, siis meie reisil ei ole alguskuupäeva, lõppkuupäeva ega marsruuti. "Elu reis, elureis, elu on reis" nagu Tults ütles.

Tegelikult on seiklus juba alanud. Just-just kolisTults meie Kanepi tänava pesast välja ja majutab sinna teadmata ajaks ühe toreda Liina nimelise neiu. Nii et vaadake ette, kui meelte segaduses ukse taha kobistama lähete. Võibolla ei lasta õllede ja veintsiga enam sisse.

Täpset alguskuupäeva ei ole sellepärast, et ei tea veel, mis saama hakkab. Tults kriipsutab ennast töötavate kodanlaste nimekirjast maha alates 01.01.2010. Sealt edasi on asjad lahtised, aga suure seikluse reaalseks alguskuupäevaks võib siis lugeda lihtsalt jaanuari kaks tuhat ja kümme.

Marsruut on sama keeruline nagu erinevad kuupäevadki. Kindel on see, et me mõlemad tahaksime minna Myanmari ja Jaapanisse. Minu enda märjemates unenägudes toimuks esimeses liikumine maru rahulikult ja vaikselt, aga hetkel tundub, et sinna saab maksimaalselt 28 päeva pikkuse viisa, mida on päälinnas võimalik 14 päevaks pikendada. Jaapani rääkisid Anders ja Merli nii võimsaks ja ägedaks, et ei jää isegi mingit võimalust seda riiki mitte külastada.

Mõningane planeerimine ja eeltöö peaks kõikide eelduste kohaselt siiski üsna kasulik olema. Olen vaikselt kogunud elektroonilisel kujul erinevaid reisiraamatuid, teinud märkmeid ja ülestäheldusi. Isegi, kui mõnda riiki ei satu, siis on tegemist ikkagi väga huvitava ja üldhariva lugemisega. Vaatasin hommikul oma märkmeid erinevatest riikidest ja mõned nendest figureerivad nimekirjas tihedamini, kui teised. Indoneesia, Vietnam, Pakistan, Kesk-Aasia riigid (huvitav, mis värk mul nendega on), Hiina. Eks meil omavahel tuleb veel kõvasti arutamist marsruudi teemadel, sest nagu teada, ei taha kumbki väga järele anda.

Hetkel läheb siiski põhiaur selle peale, et Kagu-Aasia regioonis endale sobivate tingimustega sukeldumistöö leida, seal mõneks ajaks paikseks jääda ja hoiupõrsast nuumata. Mõned variandid terendavad siin ja seal, aga tulles tagasi loo alguse juurde, siis pole endiselt midagi muutunud - hetkel midagi kindlat ei ole.
Oleme erinevate toredate juhuste kokkulangemisel saanud omale ka mõned tõlke ja kirjatööd, mis rasketeks aegadeks pisukest pekitagavara peaksid pangaarvele tootma. Ehk leiame veel miskit toredat kirjutada.

Kui midagi selgub ja kindlaks saab, siis eks me anna sellest teada.

Egiptuses on hetkel üldiselt kõik vanaviisi, tänan küsimast. Mul ei ole sellest kohast siin väga palju kirjutada, sest peale sukeldumise ja kõrbe, kus on üsna lihtsate vahenditega üsna kerge ära eksida ei ole seda kohta siin millegi või kellegi väga erilisega õnnistatud. Enda silma teravuse kiitmiseks pean siiski mainima, et leidsin ühe Panther flounderi (Bothus pantherinus) täna http://tinyurl.com/yk8zvzs. Viimaste nädalate õpilased on ka kõik väga muhedad olnud ja pärast pisukest juhendamist tunnevad ennast nüüd nagu kalad vees.

Ostsin oma põdurate põlvede poputamiseks uued lestad. Scubapro Seawing Nova. Googeldage, kes mingid kahtlast huvi sukeldumisvarustuse vastu tunneb. Tegin paar sukeldumist number suuremate lestadega, aga lasin need ümber vahetada ja nüüd ootan oma suurust. Teen uutega veel mõned suklamised ja kirjutan siis natukene pikemalt nendest imeloomadest. Homme lähen katsun uusi ülikondasid ja äkki juhub nii, et võin oma vana, pitskardinaks kulunud ja mõned aastat tagasi taevasinisena kaugele paistnud üli-ülikonna uhkusega pinsile saata.

Ühesõnaga - suur selgus asjade edasise käigu osas peaks majja saabuma lähema paari nädalaga.

Olge tublid ja - igatahes :)


See pilt  muide on tehtud mu vana Olympuse fotokaga SP-350 Indoneesias, mõned päevad enne seda, kui ta erinevate asjaolude kokkulangemisel oma maise teekonna lõpetas. Väga suure tõenäosusega oli see ka kõige viimane Olympuse fotokas, mille ma omale kunagi soetan. Pea kolm aastat kasutamist, kirumist, kukla kratsimist ja endiselt tundus see püss mulle kosmosemasinana.

16 Oct 2009

Pikemalt reisile? Miks? Kuidas? Kas ikka on vaja? (osa 1)

         

Pikemat aega kusagil soojas ja kristallselges vees töötamise ja reisimise mõte oli meie pisikestes peakestes ringi triivinud juba üsna mitu head aastat. Tõenäoliselt lõppebki väga suur osa maailma parimatest ideedest just selles samas staadiumis. Meie plaan ei pruukinud olla just maailma kõige originaalsemate killast, aga teistest plaanidest erines ta selle poolest, et me olime otsustanud ta maksku mis maksab teoks teha.

Alguses oli loomulikult kõige muhedam just selle mõttega mängimine. "Ohh, mõtle kuidas me siis seal sukelduma saame minna", "vau, seal on ju sellised kalad", "jee, ma ju näen bikiinides hea välja" ja nii edasi ja edasi. Midagi konkreetset loomulikult ei toimunud, kuna mõte ise oli nii hea ja soe ja tore, et ei tahtnud seda erinevate võimalike ettejuhtuvate takistuste vastu koledaks hõõruda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga tõenäoliselt on paljude inimeste stampkujutluspilt ühes sukeldumisinstruktorist umbes selline: "Muhe rastapatsidega päevitunud sell, kes pool päeva ujukates ja naerul näoga mööda laeva ringi jookseb ning teise poole vee all kaladega juttu räägib. Sest lisaks muudele keeltele räägib ta ju veel kalade keelt ka. Kui maismaa juba paistab, siis võtab instruktor päeva kokku, räägib mõne toreda loo sukeldumisest ja suundute koos mõnda kohalikku rannabaari kordaläinud päeva tähistama." Saladuskatte all võin öelda, et see olengi mina. Aga igal mündil on kaks poolt...

Lisaks kalade keele rääkimisele olen ma ennast täiendanud sadu ja sadu tunde, et eranditult igal kursusel oma õpilastele ainult parimat pakkuda. Sukeldumisinstruktor ei saa ja ei tohi endale lubada poolikult tegemist, kuna lisaks ebaeetilisusele on see ka ohtlik. Ma leian, et õigem on kulutada ühele õpilasele või kursusele rohkem aega ja resurssi, mitte loota, et see oli nii ehk naa viimane kord, kui sa teda näed. Suhtumise küsimus jälle.

Matemaatika õpetamiseks peab olema matemaatika õpetaja. Sukeldumise õpetamiseks peab olema sukeldumisinstruktor. Lihtne. Tegelikult siiski mitte. Sukeldumisinstruktoriks saamine on üsna pikk ja teravate okastega kadalipp, aga siiski mitte ületamatu takistus. Tults on PADI (Professional Association of Diving Instructors) sukeldumisinstruktor alates sellest aastast, mina olen oma pagunitega mööda maailmameresid ringi aerutanud mõned aastad rohkem. Kuna sukelduda saab põhimõtteliselt igal pool, siis oleme kindlalt otsustanud, et selles valdkonnas töötamine saab olema meie reisi lahutamatu osa. Niisiis on üks oluline punkt reisi ettevalmistusest lõppenuks loetud ja saab teiste kallale edasi siirduda.

Mis siis edasi? Edasi on vaja lahendada juba paar pisemat ja ebaolulisemat küsimust. Näiteks kuidas ülemusele oma plaanidest teada anda, kuhu siis ikkagi tööle suunduda, kellele korterit üürida ja kellele auto müüa.
 
Kuna need ülesanded on omavahel üsna tihedalt seotud, siis tuli kusagilt alustada. Mine sa nüüd võta kinni, kas juhuse või hetkeemotsiooni ajel, aga kogu küsimusteringi alustalaks ja esimeseks kuupäevatähiseks sai korter. Paiskasimegi internetiavarustesse kuulutuse koos piltidega. "Halloo, ei, korter on juba kahjuks läinud", "Jah, mina üürin korterit. Ei, juba üüritud. Aitäh. Nägemist". Umbes sellised nägid välja mu laused paar päeva pärast üürikuulutuse laialisaatmist. Kuna me ei olnud arvestanud sellise huvilistetsunamiga, siis jäime natukene piinlikku olukorda, kuna kodu on endiselt meie kraami täis, aga soovijad olid nõus kasvõi homme sisse kolima. Paari päeva eest siiski õnnestus kaubale saade ühe erakordselt toreda neiuga, kes on nõus meie jobutamist kannatama ja alles detsembri alguses sisse kolima.

Tuuli käis tööl ülemusega vestlemas. Ilmselt ei ole ükski pealik väga õnnelik, kui tema üks võimsamaid kahureid otsustab ajutiselt lahingutest loobuda ja hoopis miskit muud ette võtta. Õnneks on maailm täis toredaid ja mõistvaid inimesi ning juhtumisi on Tultsi ülemus ka üks nendest. Lähemalt ei ole sellest vast mõtet kirjutada, sest tegemist on küllaltki individuaalse teemaga ja igaüks peab oma bossiga ise hakkama saama.

Praegusel hetkel on seis selline, et minu ebavajalikud asjad on kõik välja kolitud, vajalikud asjad ära pakitud, istun koti ja just hetk tagasi sain omale homseks ühe otsa pileti Sharm el Sheikhi. Kuna Tults on tööga veel mõnda aega hõivatud, siis mina lendan ees minema ja tema tuleb siis, kui siin kõik korda saab.

Kõik viimase hetke sehkendused on sehkendatud, tehnika kontrollitud, peod peetud.  Kohale jõudes kirjutan lähemalt edasistest plaanidest, varustusest, sukeldumisest üldiselt ja muudest toredatest asjadest.
Vahepeal katsun Tultsi ka siia süsteemi ühendada. See tähendab, et tema hakkab ka virnade viisi ilu looma.

Seniks aga – olge muhedad!

Pesitseme nüüd pikemalt Maldiividel, Lhaviyani atollis asuval Kuredu saarel. Kõik pildid, lood ja helid vee alt ja pealt tulevad nüüd India ookeani lainete saatel!
Tuuli ja Markko