Pikemat aega kusagil soojas ja kristallselges vees töötamise ja reisimise mõte oli meie pisikestes peakestes ringi triivinud juba üsna mitu head aastat. Tõenäoliselt lõppebki väga suur osa maailma parimatest ideedest just selles samas staadiumis. Meie plaan ei pruukinud olla just maailma kõige originaalsemate killast, aga teistest plaanidest erines ta selle poolest, et me olime otsustanud ta maksku mis maksab teoks teha.

Alguses oli loomulikult kõige muhedam just selle mõttega mängimine. "Ohh, mõtle kuidas me siis seal sukelduma saame minna", "vau, seal on ju sellised kalad", "jee, ma ju näen bikiinides hea välja" ja nii edasi ja edasi. Midagi konkreetset loomulikult ei toimunud, kuna mõte ise oli nii hea ja soe ja tore, et ei tahtnud seda erinevate võimalike ettejuhtuvate takistuste vastu koledaks hõõruda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga tõenäoliselt on paljude inimeste stampkujutluspilt ühes sukeldumisinstruktorist umbes selline: "Muhe rastapatsidega päevitunud sell, kes pool päeva ujukates ja naerul näoga mööda laeva ringi jookseb ning teise poole vee all kaladega juttu räägib. Sest lisaks muudele keeltele räägib ta ju veel kalade keelt ka. Kui maismaa juba paistab, siis võtab instruktor päeva kokku, räägib mõne toreda loo sukeldumisest ja suundute koos mõnda kohalikku rannabaari kordaläinud päeva tähistama." Saladuskatte all võin öelda, et see olengi mina. Aga igal mündil on kaks poolt...

Lisaks kalade keele rääkimisele olen ma ennast täiendanud sadu ja sadu tunde, et eranditult igal kursusel oma õpilastele ainult parimat pakkuda. Sukeldumisinstruktor ei saa ja ei tohi endale lubada poolikult tegemist, kuna lisaks ebaeetilisusele on see ka ohtlik. Ma leian, et õigem on kulutada ühele õpilasele või kursusele rohkem aega ja resurssi, mitte loota, et see oli nii ehk naa viimane kord, kui sa teda näed. Suhtumise küsimus jälle.

Matemaatika õpetamiseks peab olema matemaatika õpetaja. Sukeldumise õpetamiseks peab olema sukeldumisinstruktor. Lihtne. Tegelikult siiski mitte. Sukeldumisinstruktoriks saamine on üsna pikk ja teravate okastega kadalipp, aga siiski mitte ületamatu takistus. Tults on PADI (Professional Association of Diving Instructors) sukeldumisinstruktor alates sellest aastast, mina olen oma pagunitega mööda maailmameresid ringi aerutanud mõned aastad rohkem. Kuna sukelduda saab põhimõtteliselt igal pool, siis oleme kindlalt otsustanud, et selles valdkonnas töötamine saab olema meie reisi lahutamatu osa. Niisiis on üks oluline punkt reisi ettevalmistusest lõppenuks loetud ja saab teiste kallale edasi siirduda.

Mis siis edasi? Edasi on vaja lahendada juba paar pisemat ja ebaolulisemat küsimust. Näiteks kuidas ülemusele oma plaanidest teada anda, kuhu siis ikkagi tööle suunduda, kellele korterit üürida ja kellele auto müüa.
 
Kuna need ülesanded on omavahel üsna tihedalt seotud, siis tuli kusagilt alustada. Mine sa nüüd võta kinni, kas juhuse või hetkeemotsiooni ajel, aga kogu küsimusteringi alustalaks ja esimeseks kuupäevatähiseks sai korter. Paiskasimegi internetiavarustesse kuulutuse koos piltidega. "Halloo, ei, korter on juba kahjuks läinud", "Jah, mina üürin korterit. Ei, juba üüritud. Aitäh. Nägemist". Umbes sellised nägid välja mu laused paar päeva pärast üürikuulutuse laialisaatmist. Kuna me ei olnud arvestanud sellise huvilistetsunamiga, siis jäime natukene piinlikku olukorda, kuna kodu on endiselt meie kraami täis, aga soovijad olid nõus kasvõi homme sisse kolima. Paari päeva eest siiski õnnestus kaubale saade ühe erakordselt toreda neiuga, kes on nõus meie jobutamist kannatama ja alles detsembri alguses sisse kolima.

Tuuli käis tööl ülemusega vestlemas. Ilmselt ei ole ükski pealik väga õnnelik, kui tema üks võimsamaid kahureid otsustab ajutiselt lahingutest loobuda ja hoopis miskit muud ette võtta. Õnneks on maailm täis toredaid ja mõistvaid inimesi ning juhtumisi on Tultsi ülemus ka üks nendest. Lähemalt ei ole sellest vast mõtet kirjutada, sest tegemist on küllaltki individuaalse teemaga ja igaüks peab oma bossiga ise hakkama saama.

Praegusel hetkel on seis selline, et minu ebavajalikud asjad on kõik välja kolitud, vajalikud asjad ära pakitud, istun koti ja just hetk tagasi sain omale homseks ühe otsa pileti Sharm el Sheikhi. Kuna Tults on tööga veel mõnda aega hõivatud, siis mina lendan ees minema ja tema tuleb siis, kui siin kõik korda saab.

Kõik viimase hetke sehkendused on sehkendatud, tehnika kontrollitud, peod peetud.  Kohale jõudes kirjutan lähemalt edasistest plaanidest, varustusest, sukeldumisest üldiselt ja muudest toredatest asjadest.
Vahepeal katsun Tultsi ka siia süsteemi ühendada. See tähendab, et tema hakkab ka virnade viisi ilu looma.

Seniks aga – olge muhedad!