4 May 2010

Tannoura tants ja muusika Ghouri karavanserais

Kairos käinud teavad kindlasti Khan el-Khalili turgu ja selle kõrval kõrguvat al-Azhari mošeed. Seal samas lähedal, ühes kõrvaltänavas peidab ennast Ghouri karavanserai, kus igal laupäeval, esmaspäeval ja kolmapäeval tulevad lavale muusikud ja tantsijad, kes koondunud Al-Ghouri trupi nime alla.

Üritus ise algab poole üheksa ajal, aga tasuta jagatavate 150 pileti ja hea koha saamiseks peaks kohal olema juba poole seitsmest. Nädala eest me seda loomulikult ei teadnud ja ronisime kohale nagu töllid ikka - mõni minut enne algust. Ei aidanud ei ussirohi ega püssirohi, parteist rääkimata ja olime koos paksude helevalgete ameerika turistidega sunnitud oma plaanid ümber mängima. Eile olime targemad ja tulime kohale juba kell kuus. Poole seitsmest võtsime teises reas kohad sisse ja hakkasime ootama :)

Al-Ghouri trupp koosneb umbes kahekümnest elukunstnikust, kes Egiptuse kultuuriministeeriumi patronaaži all huvilistele traditsioonilisi pille mängivad, chantivad (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetada võiks. See peaks olema midagi poollauldes lugemise sarnast) ja tannoura tantse esitavad.

Tannoura tants on midagi sarnast sellele, mida esitavad Mevlevi dervišid, aga omane just Egiptusele. Kasutatakse palju chantimist ja religioosseid elemente, mida sufi traditsioonides ei pidavat leiduma.

Kohal olid erinevad löökpillid (tervitused Kaarlele), flöödisarnane ney (http://en.wikipedia.org/wiki/Ney), arhailise kõlaga keelpill rebab (http://en.wikipedia.org/wiki/Rebab) ja rohkem vist ei olnudki. Vaadake parem pilte ja kuulake pisikest muusikajuppi (ma ei olnud enne eilset kordagi selle footkaga videot-audiot proovinud salvestada. Tuleb välja, et vähemalt heli on sellel küll arvatust kehvem).

Homme hakkame vaikselt Tai poole ennast sättima ja võibolla mõned päevad teid ei lõbusta. Aga olge igal juhul toredad ja meil on väga hea meel, et teile meie tegemised korda lähevad ja meile kaasa elate!

Tuuli ja Markko


3 May 2010

T: Kuidas teha kanasatay'd ja maitsvat mustikakooki virsikute ja maasikatega

 

Selleks on vaja paari pudelit veini, kotiga õlut, ühte töödejuhatajat, kahte abitöölist ja ühte ilusat seltsidaami. Aga läheb tunde, sest kogu tootmisprotsess algab värske tooraine hankimisega kohalike kaupmeeste käest. Töö jätkub lõikumise, hakkimise, jahvatamise, purustamise, segamise, marineerimise, pruunistamise, praadimise, hautamise ja aurutamisega. Kõik see kulmineerus meil mõnusa mekkimise, maitsmise ja nautlemisega sõprade seas. 

Nõksu suurem video on üleval Vimeos - http://vimeo.com/11420760
2 May 2010

J: Alexandrias Egiptuse surfikunnidel külas


"... and I lost two teeth The next day was Friday, so everything was closed and no dentists were working and we went to the beach to surf"
Rony

Terve neljapäevane päev kulus küünte närimisele ja Indoneesia viisa ootamisele. Lõpuks saabus siiski õnn ka meie õuele ja kuuekümnepäevased viisad said peale kolme päeva, seitset tundi autosõitu ja virna erinevaid pabereid passi.

Kõik see tehtud, pakkisime asjad autosse, kimasime Liisi raudsel juhtimisel Rony kontorisse, võtsime surfikunni peale ja keerasime auto nina põhja Alexandria poole. 200 km ja mõned tunnid hiljem nuusutasime juba värsket Vahemere õhku ja rüüpasime kosutavat piima-jogurti-jäätise kokteili.


Alexandria surfikunnid Rony ja Hesham

Rony on Liisi (mäletate teda küll http://blog.innerspace.ee/t-kairos-ekspatt-liisil-kulas ) elukaaslane ja Hesham tema vend. Või vähemalt nii nad teineteist kutsuvad, kuna on lapsest peale koos ringi tatsanud ja möllanud. Kuna surfamine ei ole siin kandis teab mis populaarne tegevus, siis on härrased ühed esimesed Egiptuse surfarid ja võvad ennast oma kümne aastase staažiga vabalt old-school meesteks nimetada.


Järgnevalt siis mõned stiilinäited proffidelt ja profaanidelt:


Hesham ja Rony



Tults (muidu on nagu päris, kui Liisi taustal olusid ei reedaks)



Kõige noorem surfar rannas.

Vanad kalad nimetasid neid new generation arab surfers'iteks. Suure tänu võlgneb kohalik väike surfikogukond Surfing the Nations nimelisele liikumisele (http://surfingthenations.com/), mis noori varustuse ja iga paari aasta tagant toimuvate võistlustega innustab.


Alandlikult Teie, surfikärbes.

Ärge naerge midagi, sellel korral sain ma laua peale ja liuglesin nagu noor talent mööda lainet :)


Hesham



Kuidas asjad käivad

Väga olulise õppetunni sain ka - ära kunagi jäta lauda enda ja murduva laine vahele vedelema. Minu õppetund saabus nagu tavaliselt ikka raskemat teed pidi. Ulatasin Tultsile fotokat ja unustasin korraks laua olemasolu. Loomulikult oli kättemaks valus. Laine murdub, laud lendab ja kohtub minu peaga. Juraki. Kulm ja ninajuur on katsudes natukene hellad, aga muudest vigastustest ilmselt pääsesin.



Kõige olulisem on just see õige laine ära tunda ja varakult pedaalima hakata. Liiga vara ei tohi püsti tõusta, muidu ei saa peale - tark ei torma. Lihtne eks?


Alexandria on võrreldes muu Egiptusega väga puhas. Liiklus on rahulik, kalarestoranid on head ja inimesed on toredad. Täielik paradiis. Muide, ranna nimi, kus surfasime oli Paradise Beach. Nimi tuleb ilmselt sellest, et tegemist on rannaga, kus müüakse kosutavat õlut ja kenad preilid võivad bikiinides ringi lipata :) Ja kohalik kalajumal nimega Maradona korjab hommikul veest siile, karpe ja muid olluseid, millest siis näljastele päeval kosutavat leent valmistab.

Surfamine on väga tore. See tunne, kui esimene laine su laua all taltub on võimas, nagu valitsekski lainet (kuigi tegelikult teeb ikka vesi sinuga seda, mis ise tahab). Kuna järgmine sihtkoht on meil Bali, siis peale paaripäevast puhkust võtame suuna sealsetele parimatele surfikeskustele. Kui kellelgi on soovitusi, siis andke tuld :)

Negatiivse poole pealt juhtus see, et KKK ehk kõht, kintsud ja kerad on laua peal aelemisest ja tänu püksikute, vee ja liiva vahelisele hõõrdemomendile üsna hellad. Ega polegi midagi muud, kui purk aaloekreemi püksi ja paremaid päevi ootama :)

Jätkuvalt Teie, Alexandria surfiprofaanid

Juhime tagasihoidlikult Teie tähelepanu pildile püütud graatsiale Tultsi parema õla taga :)
28 Apr 2010

J: Mis me eile Kairos õppisime vol 1


- Taksojuhid on omad joped, kui neid pea olematus araabia keeles liiklema õpetada

- Ära osta Egiptuses ööbussile pileteid kohtadele 1-4 ehk siis esimesse ritta, kui roolis on kohalik Napoleon-Häkkinen ja bussi istudes unistad sa magusast ööunes

- Indoneesia saatkonna konsulaarosakond Kairos asub suure tõenäosusega seal, kus lõppeb tsivilisatsioon. Samas on tsivilisatsiooni äärealadel töötavad inimesed väga viisakad, juhatavad su kohe taha ruumidesse, et saaksid vajalikud dokumendid välja printida. Ja need dokumendid, mida just parajasti käepärast ei ole võib täna viia, kui viisad kätte saad

- Eelmise õppetunni alapunkt: hoia pangaväljavõtet alati käepärast, et tõestada, kui palju sul tegelikult nutsu on. Tee Swedbankist väljaprint eesti keeles, sest siis kõlbab koondväljavõttes olev tuhandetesse eurodesse küündiv laenujääginumber ka kontoseisuks ja teeb sinust automaatselt rikka mehe

- Võimalusel prindi omale posu lennupileteid erinevatele marsruutidele ja hunnik hotellibroneeringuid erinevatesse maailmaotstesse - bürokratiamasin on armutu isegi siis, kui tal vahetevahel lugemisoskust napib

- Kairo on meeletult suur (vt punkt 3), sudu on palju ja tasuta

- Kui sa oled kunagi mõelnud, kuidas võiks bürokraatia elusuuruses ja seest poolt välja näha, siis Kairos, Tahriri väljakul asuv Mogamma maja (http://en.wikipedia.org/wiki/The_Mogamma) koos seal sees toimuvaga ongi just see. Fotoaparaati ei saa kahjuks kaasa võtta, sest see konfiskeeritakse ukse peal, aga natukene googledades ja pilte otsides saate aru, mis ma mõtlen. Lugematu hulk korruseid ja luuke, kus istuvad tõreda näoga ametnikud. Veel rohkem viisa taotlejaid, immigrante, illegaale ja muud kontingenti, kes tallava paberid näpus ringi, saamata aru, millise luugi taga istuva kõrgeaususe poole nad järgmisena pöörduma peaksid

- Tuvide lennutamine tundub olevat väga popp. Siin ja seal on majade katusel näha lippudega vehkivaid mehi, kes nagu Peeter Saul õhus sünkroonis lendavat tuvikarja juhatavad

Pesitseme nüüd pikemalt Maldiividel, Lhaviyani atollis asuval Kuredu saarel. Kõik pildid, lood ja helid vee alt ja pealt tulevad nüüd India ookeani lainete saatel!
Tuuli ja Markko