Sofia

Karola

Praegu on seisud sellised - kui päike loojub ja saare põhjaküljes olevasse randa jalutada, siis juhtub midagi uskumatut. Loodemussoonid uhuvad randa hunnikute kaupa planktonit, mis ei ole tegelikult midagi muud kui segu imepisikestest meduusidest, molluskitest ja muudest bakteritest-taimedest-loomadest. Mõõn viib vee minema, aga plankton jääb rannale. Kui nüüd mööda seda randa ringi tatsata, siis hakkavad liivale jäänud jala, käe, nina ja pepujäljed sinakalt ja roheliselt helendama. Kui võtad peoga planktonit ja seda omale pähe määrid, siis helendavad ka juuksed ja nägu. Nagu oleks õhtul restoranis kulbiga plutooniumit söönud. Pilte sellest rõõmust loomulikult ei ole, sest kuidas siis planktonis hullamise kõrvalt veel aega pildistamiseks on. Või noh - üks pilt on küll rannas tehtud, aga va planktonit väga näha ei ole :)

Planktonikütid Karola, Sofia ja Tults

Töörindel on üsna kiire hetkel - kursused algavad, lõppevad ja on pooleli, kõik tahavad sukelduda või sukeldumist proovida. Ja reedel on suur pidu. Nimelt on suurel kiirusel lähenemas Tultsi sünnipäev ning seoses sellega ja Sofia tagasipöördumisega Rootsimaale toimub üks ütlemata tore kombineeritud üritus. Kui planktonit leiame, siis määrime kindlasti kõik kohad täis!

Teie ilmselt loete seda postitust kolmapäeva hommikul, kui sajandi spordisündmus, Kuredu Open tennisis on juba lõppenud. Erinevatest maailmanurkadest pärit kuus võimsat, ilusat ja šarmantset härrat selgitavad endi seast välja selle parima. "Kilbiga või kilbil" nagu ütles Leonidas (vist oli tema)!

Reisi- ja sukeldumishuvilised, Teie püsige ka lainel, naesed saunas rääkisid, et märtsis peaks Eestist siia üks grupp sukeldujaid tulema :)

Leaf Scorpionfish (Taeniaotus tricanthus) on maskeerumise maailmameister. Kui mitte maailmameister, siis vähemalt selle tiitli pretendent. Nagu juba nimest aru saada, siis üritab see sõber igati jätta muljet, et tegemist on ainult ühe palmilehekesega ja tema pole kohe mitte kala.

Nagu parimate meistritel võtteid, nii on ka temal kümneid erinevaid värve, varieerudes valgest roosani, punasest pruunini ja mustast roheliseni. Värv oleneb tihtipeale sellest, milline on kala elukoht ja mida ta lõunaks sööb.

Lapiku kehaga kalal on pikk purje meenutav seljauim, mis on enamasti püstises asendis ja kaks tugevat küljeuime, mille peale kala toetub. Muutmaks maskeeringut täiuslikuks õõtsub kala rütmiliselt, täpselt nagu... leht. Suu ümber on tal habet meeutavad jätked, kus kasvavad vetikad ja muud vähenõudlikumad eluvromid.

Oma päevi veedavad nad üsna ühest piirkonnas, mis tähendab, et kui ühe konkreetse korallinuki taga on täna lehtkala, siis on üsna suur tõenäosus, et ta on seal ka homme ja ülehomme ja üleülehomme. Vahel juba tuntud kala uuesti leides võib tekkida nagu oleks keegi teda nuustikuga pesnud. See tunne ei pruugigi nii väga vale olla, kuna kala ajab perioodiliselt nahka nagu maod ja uus nahk on pehmema ja puhtama väljanägemisega.

Pildi peal on hoopis pisikene hermit crab (http://en.wikipedia.org/wiki/Hermit_crab), kes on omale ühes karbis õdusa kodu leidnud. Selliste krabide ja inimeste vahel võib vabalt paralleeli tõmmata. Erinevate vajaduste, olgu see siis füüsiline suurus või nõudmised, kasvades hakkavad mõlemad liigid omale uut ja suuremat elamist otsima. Krabi leiab uue karbi, kuhu sisse pugeda ja ennast turvaliselt tunda, inimene ehitab uue maja ja esitab sellele sarnaseid nõudmisi. Ainukene vahe seisneb selles, et inimliik läheb oma ahnuses ja nõudmistes väga tihti liiale, krabid võtavad selle karbi, mis parajasti kõige kättesaadavam ja praktilisem on.

Sharm, Woodhouse riffi põhjanurk, 15.märtsi varajane ennelõuna. Ma ei ole kunagi seal nii seisvat vett näinud, kui too päev. Juba turvapeatuse ajal oli riffi pegeldus veepinnalt ilusti näha ja nagu tellitult ilmus üks nõelkala ja lubas endast paar pilti klõpsida. Üldiselt on mul selle pildi üle väga hea meel - mitte kogu pildi üle, aga just see peegeldus ja selle kaamerasse püüdmine teeb meele rõõmsaks :)