Kõrb on väga hea vaheldus kaladele ja korallidele, aga kindluse mõttes käisime ka snorkeldamas. Tults on viimaste päevade jooksul mitmetele liikidele, keda enne ainult inglise keeles nimetada sai kodumaakeelsed nimed andnud. Kutsukala, mummukorall, pikk ja kanarbikkorall näiteks. Siiralt loodame, et Aleksei Turovski nüüd meid maapõhja ei nea ja need nimed paremate puudumisel andeks annab.

Tults muide pani piduliku punkti oma esimesele kursusele siin. Mina vahtisin niisama kõrval ja sain paar korda avalikult pragada: "Mina olen instruktor ja ütlen, mida sina teed!".Tegemist on klassikalise võimuvõitlusega, mis näitab ära, kelle jalas on uhkemad lestad.

Et kogu seda kirjutisevada loetavamaks muuta ja eristamaks suleseppasid, siis otsustasime postituse pealkirja ette panna pisikesed tähed. T - Tuuli ja J - Markko. Kui te nüüd imestate, et Markko ei alga kohe mitte jotiga, siis põhjus selliseks täheks on üsna lihtne. Kuna meil on Markkosid siin tööl jalaga segada, siis J tähistab minu perekonnanime algustähte.

Olge tublid ja esmaspäeval juba päälinnauudiseid ja -pilte!

Pühapäeva õhtu oli nagu iga teinegi, kuue aeg läks pimedaks ja suts jahedamaks, turistid jaurasid mööda linna ringi, kuapmehed üritasid neil endise agarusega sada nahka üle kõrvade tõmmata, kõik oli nagu tavaliselt. Nõks enne kaheksat hakkas müristama ja varsti peale seda tibutama. Meie rajooni majade katused olid rahvast täis, kõik vaatasid suud ammuli välku, mõni usinam üritas keelega õhus vihmapiiskasid haarata. Ja siis - siis läksid luugid valla. Vihma hakkas kallama, tuul tõusis ähvardavalt ja müristas veel kõvemini.

Kuna ehituskunsti areng on siin kusagil neoliitikumi tasemele seisma jäänud (ehk siis olematu) sai kiiresti selgeks, et asi kisub jamaks. Loomehiiglastel on ju juttude järgi vaja sellise ilmaga rinda pista ainult iga kümne või kaheteistkümne aasta tagant ja ilmselt on lihtsam korra igas dekaadis kahjusid kanda, kui panna ehitusel rõhku näiteks äravoolule, isolatsioonile või veekindlusele.

Meie rõdust ja katusest said kiiresti vastavalt siis pisikene ja täismõõtmetes ujula. Nendest spade kaasabil üritas vesi iga hinna eest korterisse ka niiskemat keskkonda tekitada. Katusel olev vesi oli veel nii salakaval, et valis tuppa pääsemiseks õige uhke tee. Nimelt hakkasid lekkima juhtmed, mis laelampidesse surakat andsid ja konditsioneer oli ka agrekaat, mille kaudu sai invasiooni korraldada. Ikka sirinal kohe, mitte paari tilga kaupa. Kuna eelnevad kogemused uputusega on veel värsked (http://blog.innerspace.ee/ebaonn), siis toimis päästemeeskond juba üsna vilunult. Vähemalt meie korteris.

Ühel hetkel tuli kõne La Vitast (http://blog.innerspace.ee/viva-la-vita-0), mis ütles, et vaja kuivasid riideid ja abikäsi. Pakkisime oma viiese puhastusmeesnaiskonna autosse ja hoidsime hinge kinni, et halli mazda punni ei tabaks sama saatus nagu paljusid teisi tee peal nähtud autosid, mis kurvalt rattakoopani kusagil ojas seisid. Klubi oli esmapilgul nukras seisus. Proovisime ja tegime, mis sai, aga ühel hetkel otsustati kusagilt kõrgemalt, et esimesest paari tunnisest sajust ei olnud veel küll ja uus sahmakas lehvitas tervituseks. Siiski tundub praegu, et väga suuri kahjustusi ei tekkinud. Maalid ja tehnika on terved ja töötavad, ainult puidust detailid tahavad nõksa kohendamist.

Ümberkaudsetest juhtumistest nii palju, et Sharmis vajus vana lennujaama katus sisse, Siinail ja Iisraeli lõunaosas uhus vesi teid minema, Assuanis ja Kairo ümbruses isegi maju. Linnas valitses järgmisel päeval vaikus. Restoranipidajad kuivatasid patju, kaupmehed hindasid kahjusid, turistid tegid kõigest pilti. Aga - kes viimasena naerab, naerab paremini. Ma olen enam, kui kindel, et see banaanikoortest tehtud kergelt laialivajunud värviga "very real" papüürus kuivatatakse kiiresti ära ja juba varsti on ta mõne pilti tegeva turisti kotis ja teel Moskvasse, Genuasse või Tallinnasse.

Üldiselt on kahjud siiski suured. Hotellides ujutab mehiselt, kaks päeva ei toiminud Siinail telefoniühendus ja puudus elekter. Viimane oli mingis mõttes isegi kasulik arvestades siinseid imelisi elektrisüsteeme. Ainuüksi meie künkapealses rajoonis oli pool tosinat tulekahju, mille põhjustajateks arvatakse olevat vee ja elektri mitte just kõige sõbralikumad suhted.

Rebides terve selle ilmastikunähtuse kontekstist välja, siis ei olnud tegemist mitte millegi suurega. Eesti Lindad ja Suured Tõllud ainult rõõmustaksid sellise kena suveilma üle ja Aasia mussoonidega ei anna seda võrreldagi. Kaasates siiski ka taustsüsteemi kõrb, kuivus ja vähene sademete hulk, on tegemist väga haruldase juhuga, mida pidavat juhtuma korra iga kaheteistkümne aasta jooksul. Viimast fakti ma küll kinnitada ei julge, aga nii kohalikud ilmamehed räägivad (loomulikult on siin kõik mehed iga mõeldava ja mõeldamatu ala eksperdid). Ilmselt paljude jaoks rikkus see niigi pisukese puhkuse, aga vaadates asja helgema poole pealt, siis kogemuse ja mälestusena on tegemist juhtumiga, mida paljud ilmselt lähitulevikus ei näe ega koge.

Järgmisel nädalal ei ole kõigest sellest enam jälgegi ja elu kulgeb vanas rütmis edasi. Ikka tagant sisse ja tagant välja nagu sukeldumislaeval kombeks :)

Tatiooperile lisaks juhtus sellel nädalal olema tööd sama palju nagu siilil okkaid - kaldast ja laevalt, öösel ja päeval, madalale ja sügavale.

Ja ma ei ole ainukene. Korterinaabrid ja pool sukeldumiskeskuse itaalia-ukraina-araabia kaadrist on omale solidaarsuse mõttes ka erinevad tilkuvad tõved kusagil külge haakinud.

Aga olge mureta, dr Spock tõttab appi. Kuhi ingverit, mitu pudelit kohalikku masuut-rummi, küüslauku, sidrunit ja loomulikult suurtes kogustes merevett vormib ainult raudmehi. Ma olen enam, kui kindel, et loetud päevade jooksul saabub jälle tippvorm ja lippan ringi nagu Veerpalu.

Erinevate liikide seisukohalt on viimane nädal olnud ka üsnagi produktiivne. Mõned päevad tagasi tiirutas üks oceanic white tip hai pikalt paadi all, leidsin ühe nudibranchi, keda ma enne näinud ei olnud, kivikalad, delfiinid paadi ümber ja kolme erinevat liiki meritähti. Tõendusmaterjali piltide näol veel kahjuks ei ole, aga rõõmusõnum Tallinnast teatas, et fotokale on saabunud veealune kest.

Ja kõige suurem rõõmusõnum on loomulikult see, et Tultsi lennukipilet kinnitati 24ndaks jaanuariks :)     

Klubile on südame ja hinge alla pannud Raimo ja Rasmus, pildid joonistas seina Nelly (www.nellydrell.ee) ja kokteile mõistetakse ka eesti keeles tuua.

Kui siia kanti satute, siis tulege kindlasti peole või saatke siia saabuvad sõbrad. Aadress, Sharm el sheikh, Naema Bay, mere ääres, Red Sea Diving College katus, Viva ranna vastas. Enam täpsemalt ei oska kirjeldada.