
Kairos on mee-le-tult tolmune ja seda tuleb silmadest, suust ja igast nahapoorist sisse. Autod on nagu sitikad risti-rästi ja pidev tuut on kõrvus. Kui Sa oled Kairos jalakäija, siis Sa oled mittekeegi. Vaata ise, kuidas saad. Politseinikud on lahked, seiskavad liikluse, kui proua tahab üle tee lukshotelli pissile minna. Tagasitulles seiskavad uuest liikluse. Pärast küsivad raha. Lahkuse eest raha ei anta.
Jalgpall on elu. Pühapäeval kell 17:30 seiskus Kairos aeg, sest Egiptus mängis Ghanaga Aafrika rahvuste karikafinaalis. Turul tõmmati putkadele kate peale, taksode hinnad kahekordistusid, inimesed kogunesid ekraanide ette. Meie pagesime oma peatuspaika peitu, sest emotsiooni pealt on ennegi tänavatel mäsu puhkenud.
Turg on Kairos ilus. Mulle meeldib jalutada ja lihtsalt vaadata, vaatata ja vaadata. Ilusaid asju. Võib olla on mõnda neist mulle vaja. Enamasti mitte. Palju on ka koledaid asju - näiteks narmaste ja litritega mütsikesed ja trükitud kuldse sfinksiga öösärgid. Turul istusime kohvikus, tegime piipu ja vaatasime inimesi. L: "Ei tea, kas nad mingist vaimsete erivajadustega inimeste asutusest?" T: "Ei tea, ei ole vist, turistid ikka. Grupis tulid, hakkavad asju kokku ostma."
Turismigrupis võib inimene pisut regresseeruda. Käid ühe inimese sabas, ise ei taipa, kus sa oled või millega tegemist on. Muutud totuks natukene. Ma ise muutun ka teinekord, mul on kehv ruumitaju. Võin rahumeeli absoluutselt vales suunas minema hakata. Õnneks on Markkol see osa ajust korras, milles vaimne kompass asub. (Markko kommentaar: See nüüd ei tähenda, et ülejäänud osad ei funksiks või peetusega oleksid. Loomulikult.)
Ülejäänud paar pilti toredast nädalavahetusest ekspätt (Expatriate - mulle see sõna meeldib) Liisi ja tema egiptlasest mehe Rony juures Kairos siin.

Comments [0]
Meie paarisrakend on siiski veel niivõrd enesele keskendunud, et isegi potilille või kuldkala eest hoolitsemine käib meile üle jõu, evolutsioonipüramiidi kõrgemate tasemete esindajatest rääkimata. Maailma näha, inimestega kohtuda, asju teha ja avastada, vot selleks on praegu paras aeg. Muidugi pisikesed riskid, küsitavused ja küsimused selles osas ilmnevad. Tuled töölt ära, üritad kogu oma eluks vajaliku seljakotti pakkida ja astud teadmatusse. Aga jänes šampust ei joo! Noh, ja tegelikult on kodutee alati lahti tallatud või lumest puhtaks roogitud, selle eest hoolitsevad juba kodused. Seega, kui eelmisel aastal samal ajal me alles mõlgutasime mõtteid, siis eile, 24.01.2010 kell 20:59 algas Suur Seiklus. Naispeaosatäitja - Tuuli aka Tults, meespeaosatäitja - Markko - aka Juno. Kõrvalosatäitjaid on mitmeid ja need alles selguvad, oleneb, kuidas elu läheb ...
Kõigepealt siis Egiptus, Sharm el Sheikh. Esimene maitseelamus, mida Mikk, Julia ja Mirjam mulle kingitud isikliku reisiretseptivihikuga soovisid, on mul juba käes. Ekslusiivne, saadaval Egiptuses, ei maksa midagi. Väike, tegelikult isegi mitte niiväga väike, tarakan naeratas oma tardunud naeratust (sest ta oli surnud) tassipõhjas kui ma oli sellestsamast tassist just kohvinautimise lõpetanud. Neetud tarakanid, nad teevad seda meelega! Muidu hoiavad peitu, sest nad teavad, et ma vihkan tarakane. Ja siis ootamatult, kui ma hetkeks valvsuse kaotan- näiteks eelmisel korral Hurghadas öösel magades ronis üks mul üle näo- hiilivad nad ligi. Midagi pole teha, kuidagi peame me siia “pisikesele” maalapile ära mahtuma. Mina ja nemad :)

Comments [0]
Comments [0]









Comments [0]
Niit on ikka väga habras. Ja selle hapruse peale mõeldakse paljuski alles siis, kui see niit jäädavalt katki on. Enne on vaja mõelda kõige muu peale. Tegemist ei ole ju sellise paelaga, kuhu iga kell saab sõlme sisse teha ja kõik on jälle korras.
Eile läks Dahabi - Sharmi tee peal üks niit katki. Jäädavalt.
Comments [0]
Comments [0]